KILPKONNAD

KILPKONNAD on kõikidest roomajatest kõige vanemad. Nad ilmusid umbes 200 miljonit aastat tagasi, kuid on sellest ajast vähe muutunud ja nad on väga sarnased nendele, kes elasid külg külje kõrval selliste loomadega nagu dinosaurused. Nende kõige iseloomulikum joon on kõva kilp, mis katab keha pehmeid osi, kaitstes neid vaenlaste ja loodusjõudude eest. Kilpkonnadel pole hambaid ja nad kasutavad toidu purustamiseks oma teravaid lõugu. Nad elavad maal, magedas vees ja meres (kuid kõik liigid munevad oma munad maale). Maal elavaid liike nimetatakse maaklipkonnadeks. Nimetus “kilpkonn” tuleneb meres elavatest liikidest, kuid suurem osa zooloogidest kasutab seda kõikide sellesse seltsi kuuluvate loomade kohta. Kuigi neid leidub kõige enam troopilistel aladel, elavad nad ka maailma mõõdukama temperatuuriga paikades. Mõned mereliigid võtavad toitu või sobivat pesakohta otsides ette pikki rännakuid.

ANATOOMIA

Kõikidel kilkonnadel on kilp, 4 jalga ja sarvkestaga kaetud hambutud lõuad. Kilp koosneb ülemisest ja alumisest osast (vastavalt seljakilp ja kõhukilp), mis on esi- ja tagajalgade juures sillaga ühendatud. Kilbi kõikidel osadel on kaks kihti: pealmine sarvkiht ja seesmine epidermiline kiht. Pealmine kiht on õhukestest sarvplaatidest, mis sisaldavad pigmenti, ning annavad igale liigile tema iseloomuliku värvuse. Mõnedel liikidel pole kilpi, neil on pehme nahkjas koorik. Maa- ja veekilpkonnade jäsemete kuju on erinev: suuremal osal maakilpkonnadest on need lühikesed ja golfikepitaolised, mereliikidel lestade või loivakujulised. Kuna nende roided on kilbiga kokku kasvanud, ei saa kilpkonnad neid liigutada, et õhku kopsudesse tõmmata ja välja suruda. Vajalike pumpamisliigutuse jaoks kasutavad nad jalgadel olevaid lihaseid.

LUUSTIK
Kilpkonnal on ebatavaline luustik. roided ja osa seljalülisid on seljakilbiga kokku kasvanud, vaagna- ja õlavööda asetsevad ebaharilikus asendis ribikorvis. Nende kolju on tugeva ehitusega, selles pole peale silmasoklite ühtegi avaust nagu seda on teistel roomajatel. Kaela pikkus on liikidel erinev ja see määrab ära, kuidas pead kilpi tõmmatakse.

TOITUMINE

Kilpkonnad liiguvad liiga aeglaselt, et aktiivselt saaki püüda, ja mõned veeliigid – suuremas osas need, kes elavad hämaramas vees – varitsevad liikumatult, lootes, et mõni kala või koorikloom ujub kogemata mööda. Maakilpkonnnad on peamiselt taimetoidulised, nad näsivad rohtu, lehti ja puuvilju. Paljud liigid söövad ka loomset toitu, näiteks tõuke, mis satub juhuslikult nende toidu hulka, ja mõned söövad võimaluse korral korjuseid.
Mageveekilpkonnad alustavad sageli oma elu loomtoidulisena, kuna nad leiavad piisavalt väikesi vees elavaid vastseid ja teisi väikesi loomakesi, kuid sirgudes vahetavad need toidu vastu, mis koosneb peamiselt veetaimedest. Mõned merekilpkonnad söövad täiskasvanuks saades ainult vetikaid, teised toituvad selgrootutest, mille hulka kuuluvad meduusid, merisiilid ja molluskid.

RÄNDED

Mõed merekilpkonnad rändavad toitumisaladelt kaugetele rannikutele, kuhu nad munevad oma munad. Näiteks toituvad mõned rohekilpkonnad Brasiilia rannikul ja teevad pesa Ascensioni saarele Atlandi ookeani idaosas, mis asub vähemalt 4500 km kaugusel. Kõik sigimiseas kilpkonnad tulevad pesitsusrannikule tagasi mõnenädalaste vahedega. Nende navigeerimisoskused on siiani seletamata, kuid arvatavasti kasutavad nad kombinatsiooni maa magnetväljast ja ookeani voolusuundadest, vee keemilisest koostisest ja mälust. Kõige pikem teekond on nahkkilpkonnal, kes rändab troopilistelt meredelt peaaegu arktilistesse vetesse oma lemmiktoitu meduuse püüdma.

SIGIMINE

Kõik kilpkonnad munevad oma munad maale. Troopikas elavad liigid võivad aastas muneda mitu pesakonda, mõõdukamas kliimas elavad munevad sigimisperioodi jooksul ainult üks või kaks korda.  Emased talletavad sperma, nii et nad võivad muneda viljastatud mune kaua aega pärast paaritumist.
Pesakonna suurus sõltub looma suurusest: väikesed kilpkonnad munevad 1 – 4 muna, suuremad liigid võivad muneda üle saja. Rohekilpkonn on kõige viljakam, munedes iga nädala tagant 6 või 7 kurna, igas üle saja muna. Kilpkonnad ei hoolitse oma poegade eest, kuid vähemalt üks liik (Burmese pruunkilpkonn) jääb pärast munemist paariks päevaks neid röövloomade eesti kaitsma.

MUNAD
Suurte kilpkonnade munad on peaaegu kerakujulised, kuid ühe selle väikese liigi oma on pisut pikergune. Koor võib olla kõva ja habras või vetruv. 

KAKSKÜÜNISKILPKONN

LEVILA: Uus-Guinea lõunaosa, Põhja-Austraalia

PIKKUS: 70-75 cm

SIGIMINE: muneja

KESKKOND: vesi

Staatus: ohualdis

See ebatavaline Austraalia kilpkonn elab magedas vees, kuid hulk samalaadseid kilpkonni elab meres. Tema jäsemed on laiad ja loivakujulised ning hallikasroheline või hallikaspruun seljakilp on kaetud pehme nahakihiga. Kilbipind on krobeline või reljeefne. Kaksküüniskilpkonnad on agarad toiduotsijad, nad söövad tigusid, väikesi kalu ja puuvilju. Neile on iseloomulik kärsakujuline koon, mida nad kasutavad vee all hingamiseks. Emased teevad pesa jõekallaste madalatesse aukudesse ja munevad sinna kuni 22 õhukese koorega muna.