HÜLGED JA MERILÕVID

SELTS – LOIVALISED

KUIGI LOIVALISED (HÜLGED, KÕRVUKHÜLGLASED JA MORSAD) on maismaal kohmakad, on nad veekeskkonnas erakordselt väledad. Neil on voolujooneline keha ja tugevad loivad ning nad on suutelised sukelduma sügavamale kui 100 meetrit. Mõned liigid võivad vee all olla üle tunni aja.
Seltsi kuulub kolm rühma loomi: tõelised hülged, kellel kõrvalestad puuduvad ja tagaloivad on suunatud ainult tahapoole; kõrvukhülglased (merilõvid, kotikud ja merikarud), kellel on väikesed kõrvalestad ja tagaloivad painduvad pöialiigesest ettepoole, mis võimaldab neil maismaal paremini liikuda; ning silmatorkavalt suurte kihvadega morsad. Ainult kõrvukhülglased on suutelised end kuival maal loibade toel poolpüstises asendis hoidma.

Vee all olles saavad nad üksteisega suhelda, kopsudes oleva õhu abil helisid tekitades.

ANATOOMIA
Enamikul loivalistest on lühike nägu, jäme kael ja torpeedokujuline painduv keha. Nahaalune rasvkude tagab külmakaitse, parandab ujuvust, toimub energiavaruna ja kaitseb siseelundeid. Kõik liigid on kaetud karvadega, välja arvatud morsk, kes on praktiliselt karvutu. Loivalistel on suured silmad, et tagada sügavas vees piisavalt hea nägemine, suurepärane kuulamine (vee all sulguvad kuulmekäigud ning ninasõõrmed) ja pikad kompekarvad, mis suurendavad kompimismeelt. Paljudel liikidel on selgelt väljendunud suguline dimorfism: isane lonthüljes kaalub emasest neli korda rohkem.

LUUSTIKU ISEÄRASUSED
Loivaliste jäsemed on muundunud loibadeks: õla-ja käsivarreluud on lühikesed, jämedad ja tugevad, varbad seevastu on pikenenud. Samuti pole selgroolülidel nii palju omavahel haakuvaid jätkeid kui enamikul teistel imetajatel, mis muudab lülisamba äärmiselt painduvaks. Hülglastel (pildil) on tagajäsemed suunatud tahapoole.

TEMPERATUURI REGULEERIMINE
Loivalistel on mitmeid termoregulatiivseid kohastumusi. Külmas vees on nahaalune rasvkude siseelunditele isolatsioonikihiks ning loibade vereringe on takistatud. Soojas keskkonnas lehvitavad mõned liigid loibadega liigse soojuse hajutamiseks. Lisaks sellele võivad hülglased ja morsad nahalähedasi veresooni ahendada (soojuskadude vähendamiseks jäises vees) või laiendada (soojuse kogumiseks päikese käes peesitades). Kõrvukhülglased, näiteks sukelduvad ülekuumenemise välitmiseks vette.

ELUTSÜKKEL
Erinevalt teistest mereimetajatest (vaalalistest, lamantiinidest ja dugongidest) pole loivalised maismaad lõplikult hüljanud.  Enamikul liikidel püüavad isasloomad iga-aastase sigimisperioodi jooksul hõivata endale rannikul sobiva territooriumi, võideldes raevukalt oma maalapi eest ja tõrjudes nõrgemad isased kõrvale. Emased jõuavad rannikule vahel isegi mitu nädalat isastest hiljem ning poegivad seal. Mõned päevad pärast poja sündi (enamasti sünnibki ainult ükes järeltulija) paaritub emane selle isasega, kelle territooriumil ta ennast sisse seadis. Suurema osa kandeajast, mis kestab 8-15 kuud, elavad loivalised meres ja naasevad rannikule alles siis, kui on aeg sigimisprotsessi korrata.

KOTIK

LEVIALA: Vaikse ookeani põhjaosa

PIKKUS: kuni 2,1 m

KAAL: 180-270 kg

Seltsingulisus: varieeruv

Staatus: ohualdis

Isane kotik on pruunikashall, emased ja noorloomad on seljapoolelt hõbehallid, kõhupoolelt punakaspruunid, hallikasvalgete laikudega rinnapiirkonnas. Esiloivad on pikad ja näivad randmest “mahalõigatuna”.
Menüü sisaldab suurel hulgal kali, samuti linde. Enamik populatsioone sooritavad rändeid – täiskasvanud isasloomad suunduvad lõunasse juba augustis, seevastu noorloomad jäävad 4 kuuks maismaale ning järgnevad koos emadega alles novembris.

TASMAANIA MERIKARU

LEVILA: Lõuna-Aafrika, Austraalia kaguosa, Tasmaania

PIKKUS: 1,8-2,3 m

KAAL: 200-360 kg

Seltsingulisus: varieeruv

Staatus: paiguti tavaline

Lõuna-Aafrikast pärit tasmaania merikarud on Austraalia isenditega võrreldes tumedamad hallikaspruunid ning nad sukelduvad kaks korda sügavamale (kuni 400 m). Poegimine leiab aset novembris-detsembris. Pojad on sündides umbes 70 cm pikkused ja kaaluvad 6 kg. Kuni nende emad meres toituvad, mis võib kesta mitu päeva järjest, mängivad noorloomad “lasteaia” tõusuveelompides.

SUKELNORSU

LEVILA: USA lääneosa, Galapagose saared

PIKKUS: kuni 2,4 m

KAAL: 275-390 kg

Seltsinglusisus: varieeruv

Staatus: ohualdis

See mereparkides ja akvaariumides populaarne liik satub harva kaugemale merele kui 16 km, samas ujub ta sageli sadamatesse ning suudmelahtedesse, et leida seal toitu ja varju. Isasloomad on tumepruunid ning emased ja noorloomad on ühtlaselt punakaspruunid, isastel on pealael teravatipuline hari. Nende peamiseks saagiks on parvedena elavad kalad nagu heeringad ja kalmaarid, Galapagose saarte ümbruses ka sardiinid, mida nad püüavad lühiajaliste kuni 2 minutit kestvate ning 75 meetri sügavusele ulatuvate sukeldumiste ajal. El Nino aastatel vahetavad nad oma tavapärase menüü hõbeheigi, lõhe ja lindude vastu. Sigimisperioodi ajal (maist juulini) võitlevad isasloomad rannikul ja kaljulompides olevate väikeste maalappide pärast. 2 nädala möödudes on nad sunnitud  toimumiseks merele ujuma ning saabudes peavad oma territooriumi vabastamiseks uuesti võitlema. Emasloom hoolitseb oma ainsa poja eest 8 päeva, seejärel veedab ta 2-4 päeva merel toitumas ning 1-3 rannikul imetamas.

MERILÕVI

LEVIALA: Lõuna-Ameerika lääne-, lõuna- ja idaosa, Falklandi saared

PIKKUS: 2,3-2,8 m

KAAL: 300-350 kg

Seltsingulisus: varieeruv

Staatus: ohualdis

Selle võimsa looma võib ära tunda tema hiiglasuure raske pea ja pruuni karvkatte järgi, mis kõhupoole on pisut heledam või isegi kollane. Merilõvi on paikne liik. Isasloomade turjal ning rindmikul on kogukas lakk ning nad on emastest ligi kaks korda raskemad (see on nii enamiku kõrvukhülglaste puhul).
Sigimisalasid (ehk lesilad) kasutatakse puhkamiseks aastaringselt. Emasloomad meelitavad oma pojad vette 1-2 kuu vanuselt.