TAAPIRID

NEID IMETAJAID võib tõsimeeli kutsuda “elavateks fossiilideks”, kuna see rühm pole viimased 35 miljonit aastat kuigivõrd muutunud. Sellesse kuuluvad seataolise kehaga keskmist kasvu loomad, kellel on suhteliselt pikad ja saledad jalad ning lühike pikisuunas veniv lont. Taapirid elavad Kagu-aasia ning Lõuna- ja Kesk-Ameerika metsastel aladel, hoides tavaliselt võimalikult veekogu lähedale. Suure osa oma ajast veedavadki nad vees, hoides oma lonti veest väljas (nagu hingamistoru). Sellise käitumise eesmärgiks on hoiduda röövloomade eest ja ennast maha jahutada.

ANATOOMIA

Taapiritel on  voolujooneline keha, mis võimaldab neil tihedas alustaimestikus kergemini liikuda. Nende nägu on pikisuunas tugevasti välja veintatud, sõõrmekäigud on suurenenud ja sõõrmed paiknevad londi tipus. haistmismeel on neil äärmiselt terav ja see on väga oluline toidu leidmisel ning ohu või liigikaaslaste märkamisel. Neil loomadel on ka suured püstised kõrvad, mis tagavad hea kuulamise ning väikesed, sügaval silmakoobastes paiknevad silmad, mis on sel viisil kaitstud okaste ja teravate oksaharude eest. Nende kolm varvast sirutuvad pehmel pinnasel laiali, et paremini keharaskust toetada ning sissevajumist vältida. Taapiritel on lühike lai saba ja jäik nahk, välja arvatud pehmed ja tundlikud jalatallad. Karvkate on enamasti hõre, välja arvatud mägitaapiril, kel on tihe kasukas. Hiidtaapiril ja tasandikutaapiril on lühike harjasetaoline lakk, mis pakub kaitset jaaguari hammustuse vastu.

Enamus liikidest on üleni pruunid, hallid või mustjad, välja arvatud mõne liigi valged kõrvaäärised. Mägitaapiril on silmatorkavalt valged mokad, tasandiku- ja hiidtaapiril seevastu on põskedel, kõri ja lõua all heledad laigud. Ainult aasia taapiril on kehal ulatuslikud valged laigud. Vastsündinud taapiripoegadel on külgedel ning jäsemetel maskeeringuna ridastikku valged laigud ja triibud.

TASANDIKUTAAPIR

LEVIK: Lõuna-Ameerika põhja- ja keskosa

PIKKUS: 1,7-2 m

SABA: 46 – 100 cm

KAAL: 225 – 250 kg

Seltsingulisus: üksikisend
Staatus: haruldane

Selle harjaselise karvaga taapiril on valgetipulised kõrvad ja lühike kitsas lakk. Ta eelistab veekogude läheduses asuvaid elupaiku, ujub hästi ja sukeldub, et päästa end röövloomade, nagu näiteks puumade ning jaaguaride eest. Ta on valikuline rohusööja, toitudes öösiti üpris laias valikus taimedest.

MÄGITAAPIR

LEVILA: Lõuna-Ameerika loodeosa

PIKKUS: 1,8 m

SABA: 50 cm

KAAL: 150 kg

Seltsingulisus: üksikisend
Staatus: ohustatud

Mägitaapiril, kes on kõige nelja taapiriliigi hulgas kõige karvasem, on tihe tumepruun kuni must karvkate, mis kaitseb teda kõrgmäestikes asuvates elupaikades külma eest. Mokad ja kõrvad on tavaliselt valge äärisega. Ta toitubmitmesugustest kääbuspuudest ja põõsastest, liikudes ringi peamiselt koidiku ja loojangu ajal. Päevasel ajal varjab ta ennast teiste taapirite kombel tihedates tihnikutes. Tema väljeheidetes on palju vigastamata taimeseemneid.

HIIDTAAPIR

LEVILA: Mehhiko lõunaosast Lõuna-Ameerika põhjaosani

PIKKUS: 2 m

SABA: 7 -13 cm

KAAL: 240 – 400 kg

Seltsingulisus: üksikisend
Staatus: ohualdis

Hiidtaapir, suurim taapiriliik Ameerikas, on tumepruun, heledate hallikaskollaste põskede ja kurgualusega ning ta kõrvad on valge äärisega. Ta toitub paljudest erinevatest taimeosadest, alates pungadest ja lehtedest ning lõpetades mahakukkunud puuviljadega.

Ainus sündiv poeg (väga harva 2) kaalub 5 – 8 kg. Poegadega suhtlemiseks või teiste täsikasvanute loomade minemaajamiseks oma territooriumilt kasutab hiidtaapir kimedaid vilesid.

AASIA TAAPIR

LEVILA: Kagu-Aasia

PIKKUS: 1,8 – 2,5 m

SABA: 5 – 10 cm

KAAL: 250 – 540 lg

Seltsingulisus: üksikisend
Staatus: ohualdis

Ootamatu kahevärviline muster eristab suurimat ning ühtlasi ainsat vana maailma taapiriliik. Põhivärvuselt on ta must, kuid seljal ja tagakehal on valge “sadul”, mis aitab varjukas metsas tema keha piirjooni tükeldada. Aasia taapir toitub pehmetest oksaraagudest ning põõsaste ja puuvõrsete lehtedest, samuti mahakukkunud puuviljadest. Isaslooma 13 ruutkilomeetri suurune territoorium kattub mitme emase omaga.

NINASARVIKUD

OMA HIIGLASLIKE mõõtmete, palja ning mõnikord ka voldilise naha, suhteliselt lühikeste jäsemete ning sarvilise koonuga meenutavad ninasarvikud välimuse poolest pisut dinosaurusi. Nende elupaigad on Aafrika savannides ning Aasia troopilistes ja lähistroopilistes metsades ning soistel rohumaadel.  Kuigi ninasarvikuid peetakse sageli agressiivseteks – nad ründavad, et hirmutada kõik sussetungijad eemale – on nad üldiselt pelglikud loomad. Kõik viis liiki on ohustatud, kolm neist eriti ohustatud. Ninasarvikud vajavad iga päev suurt toidukogust, et oma massiivset keha toitainetega varustada.

ANATOOMIA

Ninasarvikud on suured, raskepärase kehaehitusega loomad – laimokkninasarvik võib kaaluda kuni 2,3 tonni. Aasia liikidel on koguka kere toetumiseks ka jämedad jalad, kuid Aafrika liikide jalad on üllatavalt peenikesed ning nad on võimelised jooksma kiirusega kuni 45 km/h. Kõigil jalgadel on kolm varvast, iga varvas on varustatud kabjaga. Suure pea küljes oleval koonul paikned üks või kaks sarve, olenevalt liigist. Erinevalt veistest, kelle sarved on kaetud luulise väliskestaga, koosnevad ninasarvikute sarved üleni keratiinist ehk sarvainest ning sarv toetub kolju paksenenud osale.
Nahk on kuni 2cm paks ning kehal kasvavad karvad on tavaliselt silmapaistmatud. Aasia ninasarvikute nahk on tugevalt voldiline, mis jätab mulje nagu olekd tegemist turviseplaatidega. Kõigist meeltest on ninasarvikul kõige enam arenenud haistmine, kuigi liikuvad lehterjad kõrvad tagavad talle ka hea kuulmise. Silmad on ninasarvikutel väikesed ja nägemine vilets.

SELTSINGULISUS

Kuigi ninasarvikud elavad enamasti üksikult, võivad noored veel mitte täiskasvanud loomad paarikaupa ringi rännata, emased laimokkninasarvikud kogunevad mõnikord rühmadesse ning india ninasarvikud võivad ilma ründamata jagada teistega lompe, kus nad vanne võtavad. Kõigi liikide isasloomad on reeglina territoriaalsed, emasloomad seevastu mitte. Tugevamatel india ninasarvikutel on kodupiirkond, mis enamasti kattub mitme emaslooma piirkonnaga ning mida tähistavad kuni meetri kõrgused sõnnikukuhilad.
Nõrgemad isasloomad jagavad tugevamatega samu territooriume, ent nad ei tee katsetki paarituda.  Kui kaks tugevamat india ninasarvikut kokku saavad, võivad nad omavahel võidelda, kasutade võhataolisi alumisi lõikehambaid. Paljud taolised konfliktid lõppevad ühe võitleja surmaga. Laimokk-ninasarvikutel on nagu india liigilgi kasutusel “tugeva/nõrga”  isase süsteem. Tugevad isased ajavad aktiivselt emasloomade rühmi oma territooriumile ning seejärel takistavad neid lahkumast. Teravmokkninasarvikul on territooriumid seevastu vähem paika pandud.

SUMATRA NINASARVIK

LEVILA: Lõuna- ja Kagu-Aasia

PIKKUS: 2,5 – 3,2m

SABA: andmemd puuduvad

KAAL: alla 800kg

Seltsingulisus: üksikisend
Staatus: eriti ohustatud

See väikseim ja karvaseim liik ninasarvikute hulgas on üksildane ja saladuslik. Päevasel ajal puhkab ta pühersulompides, öösiti toitub okstest, lehtedest ja puuviljadest. Vahel langetab noori puid, et õrnemaid võrseid kätte saada. Sumatra ninasarviku elupaigad, mis asuvad kõrgemal mägedes ja mis varem olid suhteliselt ohutud, on nüüdseks metsaraiete tagajärjel kadumas. Suureks ohuks on ka sarvekütid. Ainuke poeg jääb ema juurde 18 kuuks.

PÜHERDAMINE
Sumatra ninasarvikud püherdavad mudas nagu teisedki ninasarvikud, jõehobud ja muud hõreda karvkattega loomad. Muda kuivab nende nahale ning jahutab ja ühtlasi kaitseb õrnu nahapiirkondi kärbeste ja teiste verdimevate putukate eest.

JAAVA NINASARVIK

LEVILA: Kagu-Aasia

PIKKUS: 3 – 3,5m

SABA: andmed puuduvad

KAAL: kuni 1,4 tonni

Seltisngulisus: üksikisend
Staatus: eriti ohustatud

See liik – üks haruldasemaid suuri imetajaid – on peaaegu karvutu, välja arvatud kõrvad ja sabaots. Ta paks hall nahk on liigendatud sügavatesse voltidesse, nii et kaelale tekib “sadul”. Ühtlasi on nahk kämbuline ja sõlmiline, luues soomusrüü plaatide sarnase efekti. Ainsa sarve pikkus  ületab harva 25 cm ning osal emasloomadel see puudub. See ninasarvik, üksildane öine rohusööja ning puulehtede pügaja toitub väga suurest hulgast erinevatest taimedest. Madalikumetsade maharaiumine mõjus jaava ninasarvikutele laastavalt. Kaks allesjäänud populatsiooni püsivad seni elus, olles valinud elupaigaks rannikute mangroovisood ning soodstunud bambusmetsad.
Isasloom on tõenäoliselt seotud kindla territooriumiga, mille ta märgistab sõnnikuhunnikute ning uriinilompidega, potentsiaalseid paarilisi leiab ta mudastes püherdamispaikades.

INDIA NINASARVIK

LEVILA: Aasia lõunaosa

PIKKUS: kuni3,8m

SABA: 70 – 80cm

KAAL: kuni 2,2 tonni

Seltsingulisus: üksikisend
Staatus: ohustatud

Nagu teisedki ninasarvikuliigid, on ka india ninasarvik üldiselt  erakliku eluviisiga, välja arvatud ajutised sigimisaegsed isas- ja emasloomade vahelised ühendused ning ema suhted oma pojaga. Nii isas- kui ka emasloomal on üks sarv, mille pikkus võib olla kuni 60 cm.  Isastel on suuremad, teravad võhataolised lõikehambad, mida kasutatakse sigimisperioodil rivaalidega võitlemiseks. Muul ajal nad tavaliselt taluvad sissetungijaid, kes võivad sattuda nende kuni 8 ruutkilomeetrisele territooriumile.

Tiinus kestab 16 kuud ning poeg võib ema juurde jääda kuni järgmise järeltulija sündimiseni (võib aset leida alles 3 aasta pärast).

Hoolimata kaitsemeetmetest ning lootustandvast arvukuse taastumisest on praeguseks hetkeks säilinud india ninasarviku populatsioonid hajutatud ja killustatud, sellest tulenevalt on nad endiselt teataval määral ohustatud.
Need loomad on tänu oma sarvele ja teistele organitele endist viisi salaküttimise objektiks.

KÕRGES ROHUS
Kõrge rohi moodustab india ninasarviku toidusedelist põhiosa (vihmasel aastaajal võib see kasvada 8 meetri kõrguseks ja pakub suurepäraseid varjumisvõimalusi). See liik toitub peamiselt videvikus ja pimedas. Ühtlasi on see kõige veelisema eluviisiga ninasarvik, kes on hõlpsasti võimeline vees kahlama ja ujuma.

TERAVMOKK-NINASARVIK

LEVILA: Aafrika ida- ja lõunaosa

PIKKUS: 2,9 – 3,1 m

SABA: 60cm

KAAL: 0,9 – 1,3 tonni

Seltsingulisus: Üksikisend
Staatus: eriti ohustatud

Kasutades toiduks väga erinevate põõsaste ja madalamate puude oksi ja lehti, asustab tervmokk-ninasarvik erinevaid elupaiku,  kuigi põhiliselt eelistab puissavanni, kus puu- ja rohurinne kasvavad vahelduva mosaiikse mustrina.
Nagu teistelgi ninasarvikutel , on tal nägemine kehvavõitu, kuulmine ja haistmine seevastu suurepärased. Toitu otsib ta peamiselt videvikus ja öösiti, päevase aja veedab varjus tukkudes või mudas püherdades.
Teravmokk-ninasarvik on erakliku eluviisiga ning ta märgistab oma tegevuspiirkonna sõnnikuhunnikute ja ohtrate uriinijugadega. Ta võib sissetungijaid küll taluda (nii oma liigikaaslasi kui ka inimesi), kuid see ettearvamatu käitumisega loom võib järsku rünnata või sarvedega torgata.

40 kg kaaluv poeg sünnib peale 15-kuulist tiinust, tahket toitu hakkab sööma paarinädalaselt ning võõrutatakse umbes 2-aastaselt.

HAARDEVÕIMELINE MOKK
Teravmokk-ninasarvikul on teravatipuline haardevõimeline ulamokk. See keerdub ümber värskete oksaharude ja võsude, et neid suhu tõmmata, kus nad purihammaste abil okste küljest hammustatakse.

TERAVMOKK-NINASARVIKU KAITSE
Teravdatud huvi ninasarviku sarve kasutamiseks Hiina rahvameditsiinis ja pistodade käepidemete ning muu taolise valmistamiseks Lähis-Idas on viinud selle liigi arvukuse massilise languseni 65 000 isendilt (1970. aastal) 2500 isendini (1990. aastate keskpaigas). Hoolimata ametlikust kaitsest kujutavad salakütid endast nii suurt pidevat ohtu, et osal loomadel on 24-tunnine relvastatud valve.

LAIMOKK-NINASARVIK

LEVIK: Aafrika lääne-, ida- ja lõunaosa

PIKKUS: 3,7 – 4 m

SABA: 70 cm

KAAL: kuni 2,3 tonni

Seltsingulisus: rühm
Staatus: haruldane

Suurim ja kõige arvukam ninasarvikute hulgas – laimokk-ninasarvik – võistleb jõehobuga suurima maismaalooma koha pärast elevandi järel. Isasloomade kaal ületab emasloomade oma poole tonni võrra, neil on pikemad sarved ja rohkem esiletungiv kuklahari. Eesmise sarve pikkus võib küündida kuni 1,3 meetrini, tagumisel 40 sentimeetrini.
Samuti on see enamasti tasase loomuga loom kõige seltsivam ninasarvik.
Ema jääb vasikaga pikaks ajaks kokku ning noorloomad moodustavad väikesi kuni 7-liikmelisi karju. Suguküpsed isasloomad on siiski eraklikud.

Olles peaaegu erandlikult rohusööja, võib ta oma laia sirge ülamoka ning kõvade mokapadjandite abil pügada rohtu maapinnale erakordselt lähedalt.

Lõunapoolse laimokk-ninasarviku populatsioonid on suhteliselt väljaspool hädaohtu. Nende arvukus ulatub üle 8500, kuid nad sõltuvad siiski veel looduskaitselisest tegevusest. Eriti ohustatud põhjapoolseid laimokk-ninasarvikuid võib alles olla vähem kui 30 isendit.

LIIGI KAITSE
Ninasarviku sarve võib tuimestuse all kiiresti maha saagida, kõrvaldades seega salaküttide peamise huviobjekti. Juba rohkem kui 200 aastat on nood olnud suuresti süüdi laimokk-ninasarvikute arvukuse kiires kahanemises. Kuna sarv koosneb juuksetaolisest materjalist, on protseduur valutu, pealegi ei avalda see ninasarviku ühiselule mingit mõju.

HOBUSLASED

AMMUSTEST AEGADEST graatsia ja vabaduse sümbolitena tuntud hobuste ja nende sugulaslookude äärmusliku arengu tagajärjel on neil välja kujunenud 1-varbalised kabjaga varustatud jäsemed. Hobuslased – hobused, eeslid ning sebrad – on pika kaela ja peaga ning pikkade saledate jalgadega. Nad on äärmiselt vastupidavad ja võivad joosta väga kiiresti: eeslik, kes on kiireim metsik hobuslane, suudab lühikese aja vältel arendada kiirustkuni 70km/h. Hobuslased elavad Aafrika ja Aasia rohumaadel ning kõrbetes.

ANATOOMIA

Hobuslastele on iseloomulik sügav rinnakorv, kaelal kasvav lakk, tutiga või pikakarvaline saba, üksik kabi kõikidel jalgadel, esijalgade siseküljel põlvede all paiknevad kõva ja paksenenud nahaga piirkonnad ning liikuvad mokad ning ninasõõrmed. Pikerkuste pupillidega silmad asetsevad pea külgedel, et tagada kõigis suundades hea nähtavus. Nad näevad nii öösel kui ka päeval suurepäraselt. Kõrvad on pikad ning neid on võimalik keerata, et määrata kindlaks heliallika asukoht ilma kehaasendit muutmata. Kuulmine on terav.
Kõikidel liikidel on tihe karvkate, mis on hobustel ja eelsitel tavaliselt ühevärviline. Sebradel on silmatorkavad mustad ja valged vöödid, mille funktsiooniks arvatakse olevat kas seltsingusisene isendite tuvastamine, termoregulatsioon või pimestav efekt röövloomade segadusse ajamiseks.

TOITUMINE

Hobuslased toituvad peamiselt rohust, kuid nad on võimalised toituma ka kõrbetaimedest ning võivad närida puukoort, pügada okstelt lehti ja pungasid, ning süüa puuvilju. Erinevalt veistest nad ei mäletse, vaid käärimisprotsess leiab aset umbsooles. Nii võivad nad süüa korraga suures koguses toitu, mis läbib kiiresti seedekulgla. Seejuures on toidu kvaliteet vähem oluline kui kvantiteet, järelikult tulevad hobuslased toime ka kõrbelistes piirkondades. Päevase kuumuse ajal nad tavaliselt puhkavad, toitumas käivad hommikuti, õhtuti või öösiti.

SELTSINGUD

Mustangid, savannisebrad ja mägisebrad elavad seltsingutena, mis koosnevad märadest ja nende järeltulijatest ning seda haaremit juhib tavaliselt täkk, kes neid kaitseb ja karjatab. Täkk kaitseb ka seltsingu territooriumi ning üritab takistada teisi täkke oma märadega paaritumast. Noored emasloomad võivad jääda koos emaga samasse seltsingusse, ent võivad liituda ka mõne teise seltsinguga; noores isased lahkuvad täiskasvanuks saades ning püüavad ise endale haaremi koguda. Ulukeeslitel ja kõrbesebradel on seevastu täiesti erinev seltsinguline struktuur, kus pikaajalised seosed sootuks puuduvad. Suguküpsetel täkkudel on suur kaitstav territoorium – kuni 15 ruutkilomeetrit – mille nad sõnnikuhunnikutega märgistavad. Täkk paaritub nende märadega, kes liiguvad läbi tema territooriumi. Hobuslased suhtlevad üksteisega hirnatuse ja eeslikisa abil ning nende häälitsused on eri liikide puhul erinevad. Märade sugulise seisundi hindamiseks nuusutavad täkud nende uriini. Lõhna detailsemaks analüüsimiseks rullivad nad oma ülamoka tagasi, et saada sissehingatud õhk Jacobsoni elundisse, erilisse suulaes asuvasse pauna.

HOBUSED JA INIMESED

Ulukeeslist aretatud eesel kodustati Lähis-Ida maades juba enne 3000. aastat e. Kr. Koduhobune, kes pärineb ulukhobusest, kujunes välja hiljem, tõenäoliselt Kesk-Aasias. Hobune tõrjus mitmel kasutusalal eesli välja – sealhulgas transpordis, põllumajanduses, sõjaasjanduses ja vaba aja veetmisel – kuigi eesel jäi endiselt populaarseks veoloomaks. Kodustatud hobuslased jätkavad inimeste teenimist ja enamus tänapäeval maailmas elavatest hobustest on koduhobused. Enamik metsikutest hobuslastest kuulub eriti ohustatute kategooriasse, peamiselt elupaikade hävimise ning küttimise tõttu. Ainsad suhteliselt arvukad metsikud hobuslased on savannisebrad ja kiang.

NUUBIA ULUKSEESEL

LEVILA: Ida-Aafrika

PIKKUS: 2 – 2,3m

SABA: 45cm

KAAL: 200 – 230kg

Seltsingulisus: rühm

Staatus: eriti ohustatud

Nuubia ulukeesel elab kaljustes kõrbetes, kus maapinna temperatuur tõuseb üle 50 kraadi. Ta toitub kõikmõeldavatest taimsest toidust, alates kõrrelistest kuni ogaliste akaatsiapõõsasteni ja võib mitu päeva ilma veeta olla. Seljapool on tal suviti hallikas tuhmkollane ning talviti terashall. Lakk on hõre, kuid püstine. Emasloomad paarituvad ainult täiskasvanud isasloomadega, kellel on oma territoorium.

PREZEWALSKI HOBUNE

LEVILA: taasasustatud Aasia idaosa

PIKKUS: 2,2 – 2,6m

SABA: 80 – 110cm

KAAL: 200 – 300kg

Seltsingulisus: rühm
Staatus: looduses hävinud

See hobuseliik elab tänapäeval loomaaedades, parkides ja välibaasides, kuigi on tehtud mitmeid katseid teda Mongooliasse taasasustada. Prezewalski hobune elab  pikka aega koos püsivates karjades, mis uitavad rohtu, puulehti ja pungasid otsides läbi pikki vahemaid. Tüüpilises karjas on juhtmära, veel 2-4 mära koos varssadega ning üks karja läheduses püsiv täkk. Pärast 333-345-päevast kandeaega sünnib üksainus varss.

Prezewalski hobune on kehaehituselt tugev, koduhobusega võrreldes on ta jämeda kaela, suure pea ja lühikeste jalgadega (jäsemete alaosa on tumepruun).

KÕRBESEBRA

LEVILA: Ida- Aafrika

PIKKUS: 2,5 – 3m

SABA: 38 – 60 cm

KAAL: 350 – 450kg

Seltsingulisus: rühm
Staatus: ohustatud

Kõrbesebra, suurima sebraliigi ja ühtlasi suurima looduslike hobuslaste esindaja muster koosneb tihedatest peenikestest vöötidest, mis esinevad väga selgel kujul kuni alla kapjadeni välja, kõht ja sabajuure piirkond on valged.  Isasloomad hõivavad suuri, kuni 10 ruutkilomeetriseid territooriume. Emased ja varsad hulguvad vabalt ringi, kogunedes väikestesse karjadesse.

SAVANNISEBRA

LEVILA: Aafrika ida- ja lõunaosa

PIKKUS: 2,2 – 2,5m

SABA: 47 – 56cm

KAAL: 175 – 385kg

Seltsingulisus: rühm
Staatus: haruldane

Selle laialt levinud sebraliigi menüü koosneb 9/10 ulatuses rohust, ülejäänu moodustavad lehed ja pungad. Peamise pikka aega püsiva seltsingulise üksuse koosseisu kuuluvad täkk, ühest või mitmest märast koosnev haarem ning varsad. Noored, mitte veel suguküpsed täkud moodustavad lõdvalt seotud “poissmeeste” karjasid, mis võivad üritada ägedate võitluste käigus hammustuste ja löökide abil täkkudelt haaremeid üle lüüa.

TEISTEST ERISTAVAD VÖÖDID
Savannisebra vöödimuster erineb kõrbesebra omast. Osal savannisebradel on külgedel kulgevate laiade vöötide vahel kahvatud “varjuvöödid”.

HOBUSENAERATUS
Savannisebra täkk, nagu teisedki hobuslaste isasloomad, rullib oma ülahuule üles, et suurendada oma lõhnataju. Seda “hobusenaeratust” tuntakse ka “Flehmeni reaktsiooni” nime all ning tavaliselt võib seesugust käitumist märgata siis, kui isasloom hindab emaslooma valmisolekut paaritumiseks. Sel moel on ta võimeline tajuma mära uriinis teatavaid kindlaid lõhnaaineid, mis sellest märku annavad.

 

KABJALISED JA SÕRALISED

KABJALISED JA SÕRALISED  on äärmiselt edukas grupp. Nende juhtiv koht maismaa rohusööjate hulgas tuleneb suurel määral nende kiirusest, vastupidavusest (nad on suutelised kõiki röövloomi võidujooksus edastama) ning asjaolust, et nad suudavad tõhusalt lagundada taimses toidus leiduvat tselluloosi. Hoolimata küllalt suurest kehakujude erinevusest on enamikul liikidest pikk koon, täiskomplekt jahvatavaid hambaid ja silinderjas keha. Sellesse imetajate rühma kuuluvad paarituvarbalised kapjadega loomad ja paarisvarbalised sõrgadega loomad. Metsikult elavaid kabjalisi võib leida Aafrikas, Aasias ning Lõuna- ja Kesk-Ameerikas. Metsikud sõralised on levinud üle kogu maailma. Kabjalised ning sõralised elutsevad enamasti avamaastikul, näiteks savannis. Kodustatud kabjalisi ning sõralisi võib leida peaaegu kõikjal, kus elavad inimesed.

ANATOOMIA

Kabjaliste ning sõraliste võime joosta kiiresti pikka maad tuleneb suuresti nende jäsemete ehitusest, milles avaldub kohastumus liikuda kergelt ent tõhusalt nii ette- kui ka tahapoole. Kõik jäsemed on kuni küünar- või põlveliigeseni kehasse peitunud. Esijäsemel jäävad sellest liigesest allapoole kodarluu ja küünarluu, tagajäsemel sääreluu ja pindluu. Neile järgnevad tugevasti pikenenud kootluud – metakarpaalid ja metatarsaalid (ehk kämbla- ja pöialuud). Jäsemete pikenenud alaosa ning õlaliigese suurenenud liikuvus annab juurde sammupikkust ja seeläbi ka liikumiskiirust. Neil loomadel on ka varvaste arv taandunud, mis on ühtlasi kaasa toonud lihaste ja kõõluste arvu vähenemise ning seeläbi väiksema energiatarviduse (mis omakorda suurendab vastupidavust). Liikudes toetuvad nad varvastele.

PAARITU- JA PAARISARVULISED VARBAD
Paarituarvuliste varvastega kabjalistel (ninasarvik ja hobune) toetub keharaskus keskmisele, 3 varbale. Paarisarvuliste varvastega sõraliste (siga ja kaamel) jaotub keharaskus 3 ja 4 varbale, 2 ja 5 varvas on mandunud (seal) või puuduvad (kaamelil).

MITMESUGUSED SARVED
Enamasti on kabjalistel ja sõralistel üht või teist tüüpi sarved. Harunevad hirvesarved on kolju luulised väljakasved. Püsiv lihtsarv koosneb luust ja keratiinist, ninasarviku sarv koosneb üleni keratiinist.

TOITUMINE

Peaaegu kõik kabjalised ja sõralised on taimetoidulised. Söödud taimed sisaldavad seedimatut tselluloosi, mis laguneb bakteriaalse kääritusprogressi käigus seeditavateks süsivesikuteks. Mäletsejatel liigub toit läbi seedeelundkonna aeglaselt, et omastatav toitainete kogus oleks võimalikult suur. Neid loomi esineb massiliselt piirkondades, kus toidukogus on piiratud, kuid toidu kvaliteet on kõrge. Umbsooles kääritajatel ei jää toit makku pidama, vaid liigub läbi seedeelundkonna kiiremini. Need loomad elavad piirkondades, kus toitu on rikkalikumalt, kuid selle kvaliteet on madalam.

SELTSINGUD

Kabjalistel ja sõralistel on terve rida erinevaid ühiselulisis struktuure, mis sõltuvad elupaigast, kehamõõtmetest, sigimise seoonsusest ning rändelisusest.
Järgnevad näited kirjeldavad tüüpilisi kabjaliste ja sõraliste seltsingute vorme.

Taapirid, ninasarvikud ja mõned metsaantiloobid elavad enamasti üksikult ning isaslooma territoorium hõlmab õige mitme emaslooma oma.
Dikdikid elavad paaridena ja hõivavad väikese territooriumi.  Gasellidel paneb isasloom paika väikese territooriumi, kus siis emasloomade karjad sisse ja välja käivad.
Kongonid ja enamik sebrasid elavad haaremitena, mis koosnevad isasloomast ja teatavast hulgast emasloomadest. Seevastu punahirved moodustavad eraldi samasoolisi karju, välja arvatud sigimisperioodil (jooksuajal), kui isased võitlevad üksteisega ning kõige edukam kogub enda ümber suurima emasloomade haaremi.