KAAMELID JA TEISED MÕHNJALALISED

KAAMELLASED – kaamelitel ja nende sugulastel – on pikad saledad jalad ning iseloomulik kõnnak, mida nimetatakse küliskäimiseks (sama külje esi- ning tagajalg liiguvad samaaegselt ette).
Vana Maailma kaamellastest ehk kaamelitest on looduses säilinud ainult üks liik – kaksküürkaamel ehk baktrian, kes on levinud Lääne-Hiina ja Mongoolia vahelisel piirialal.

Kaamel on võimeline jooma korraga kuni veerand oma kehakaalust ning ta saab mitmeks päevaks vett talletada. Uue Maailma kaamellased, guanako ja vikunja, elavad Lõuna-Ameerika vabas looduses, nende kodustatud järeltulijaid, laamat ja alpakat on Andides kasvatatud Inka tsivilisatsiooni aegadest peale. Kõik kodustatud kaamellased on inimese eluks väga olulise tähtsusega.

ANATOOMIA

Kaamellastel on suhteliselt väike pea, pikk peenike kael ja lõhestunud ülamokk. Üksküürkaamelitel ehk dromedaridel on üks küür, kaksküürkaamelitel ehk baktrianidel on kaks küürt. Küürudes talletavad kaamelid rasvu, mis on kehvadel aegadel varuaineteks. Kõigil kaamellastel on tihe karvkate, mis isoleerib nei päevasest kuumusest ning annab sooja öökülmas või suurematel kõrgustel. Erinevalt teistest sõralistest ei toetu kaamellaste keharaskus mitte sõrgadele, vaid kõikide jalgade kahe keskmise varba alaküljel olevatele rasvapadjanditele ehk mõhnadele, mis on kohastumus liivasel pinnasel kõndimiseks.
Kaamellastel on imetajate hulgas ainulaadsed selle poolest, et nende punased verelibled on ovaalsed – tõenäoliselt seetõttu, et hõlbustada nende liikumist mööda veresooni ka siis , kui veri on veekaotuse tagajärjel paksenenud.

SELTSINGULISED SUHTED

Looduses moodustavad kaamellased rühmi, mis koosnevad ühest domineerivast isasest ning emasloomade haaremist. “Tagavaraisased” moodustavad poissmeesterühmi. Kuna Lõuna-Ameerika kaamellaste seltsingulisi suhteid pole väga detailselt uuritud, on kaamelite omavahelise käitumise kohta rohkem andmeid. Mõlemal liigil leiab domineeriva isase ning väljakutsuja vahel keerukas ja dramaatiline rituaal. Kõigepealt kiristab haaremijuht hambaid, nühib kuklas olevat nääret vastu oma küüru, laksutab valjult sabaga vastu tagakeha ning urineerib vastu oma tagajalgu, tagakeha ning saba. Seejärel kõnnib paar külg külje kõrval, demonstreerides oma pikka kühmus profiili ning ajades suunurgast välja punase põietaolise koti (dulaa).

METSIKUD JA KODUSTATUD

Ainuke Vana Maailma metsik kaamellane on baktrian, kuigi nende arvukus on praeguseks kahanenud kõigest 1000 – 1200 isendini. Ta on pikem ja saledam kui kodustatud variant ning tal on kompaktsemad teravatipulised küürud. Kodustatud baktriani kasutatakse külmades piirkondades (Põhja-Hiinast kuni Türgini) veoloomana. Dromedar on looduses hävinud, kuigi praegu elab metsikuid karju Austraalia keskosas. Kodustatud dromedare võib leida kuumadel aladel Aafrika põhja- ja kirdeosas, Lähis-Idas ning Põhja-Indiast kuni Kasashtanini. Nii nagu teistel koduloomadel, on ka kaamelitel erinevaid tõugusid – ühte neist peetakse tema kiiruse pärast ning kasutatakse kaamelite võidujooksudel.
Laama on guanakost aretatud koduloom ning ta on Andides traditsiooniliseks koormaloomaks. Alpaka on samuti koduloom, kuid teda kasvatatakse peene villa pärast. Geneetilised tõendid näitavad, et ta on aretatud vikunjast.

GUANAKO

LEVILA: Lõuna-Ameerika lääne- ja lõunaosa

PIKKUS: 0,9 – 2,1 m

SABA: 24 – 27 cm

KAAL: 96 – 130 kg

Seltsingulisus: rühm
Staatus: ohualdis

Guanako eelistab külmi elupaiku, peamiselt rohumaid, aga ka põõsastike ja metsi kuni 4000 m kõrgusel mägedes. Ta toitub mitmesugustest rohttaimedest ja põõsastest, samuti samblikest ja seentest.

Tüüpiline peregrupp koosneb isasloomast ning 4 – 7 emasest koos poegadega. Levila põhjaosas laskuvad noorloomad grupist umbes aastavanuselt, erinevalt asurkonna lõunapoolsest osast, kus nad lahkuvad ligi 2 aastaselt. Noored isasloomad moodustavad poissmeeste gruppe, vanad isased on oma eluviisilt eraklikud.

VÄRVUS
Tüüpiline guanako on värvuselt hele- kuni tumepruun, rind, kõhualune ja jäsemete siseküljed on valkjad. Pea värvus varieerub hallist mustani, silmad, mokad ja kõrvad on ääristatud valgega.

VIKUNJA

LEVILA: Lõuna-Ameerika lääneosa

PIKKUS: 1,5 – 1,6 m

SABA: 20 – 25 cm

KAAL: 40 – 55 kg

Seltsingulisus: rühm
Staatus: ohustatud

Vikunja, kes on levinud 3600 – 4800 meetri kõrgusel asuvatel tundrataolistel rohumaadel, on eranditult rohusööja ning toidu osas väga valiv. Ta haarab oma lõhestunud ning haardevõimelise ülamokaga püsikõrrelisi ja lõikab nende tipud vastu kõva ülamokka maha. Jooma peab ta iga päev.
Peregrupid koosnevad ühest isasloomast ning 5 – 10 emasest koos nende järeltulijatega.

VALGE PUDIPÕLL
Vikunjad on heledamat või tumedamat karva kaneelpruunid ning nende rinnal on varieeruvas suuruses “pudipõll”.

KAKSKÜÜRKAAMEL

LEVILA: Ida-Aasia

PIKKUS: 2,5 – 3 m

SABA: 53 cm

KAAL: 450 – 690 kg

Seltsingulisus: rühm
Staatus: ohustatud

Kaksküürkaamel ehk baktrian, kelle ulukvorm kuulub ohustatud liikide hulka, on suuteline taluma temperatuure -29 kuni +38. Pärast põuda suudab ta 10 minutiga juua 110 liitrit vett. ta toitub kõrrelistest, lehtedest ja põõsastest.

Innaajal ajavad isased põsed puhevile, heidavad pea kuklasse ja krigistavad hambaid. Võitja saab endale 6 – 30 emaslooma koos järeltulijatega. Pärast 406-päevast tiinust sünnib üks (harva kaks) poeg, keda imetatakse 1 – 2 aastat. Emasloomad saavad suguküpseks 3 – 4 aastaselt, isasloomad 5 – 6 aastaselt.

ÜKSKÜÜRKAAMEL

LEVILA: Aafrika põhja- ja idaosa, Aasia lääne- ja lõunaosa

PIKKUS: 2,2 – 3,4 m

SABA: 50 cm

KAAL: 450 – 550 kg

Seltsingulisus: rühm
Staatus: tavaline

See looduses hävinud ühe küüruga kodustatud kaamel ehk dromeder on ilmekaks näiteks mitmete kõrbe-elu kohastumuste kohta. Kui toitu ja vett on vähe, võib ta kehakaalust kaotada kuni 40%. Võimaldades kehatemperatuuril kuumast tõusta, vähendab ta higistamist, et säilitada niiskust.

Toiduvalik on äärmiselt mitmekesina, sisaldades laias valikus taimeliike, ka soolaseid ja ogalisi, ühtlasi on ta võimeline sööma luid ja kuivanud skelette.
Üksküürkaamelid moodustavad väikesi karju mitmest emasloomast koos poegadega ja ühest isasloomast