NINASARVIKUD

OMA HIIGLASLIKE mõõtmete, palja ning mõnikord ka voldilise naha, suhteliselt lühikeste jäsemete ning sarvilise koonuga meenutavad ninasarvikud välimuse poolest pisut dinosaurusi. Nende elupaigad on Aafrika savannides ning Aasia troopilistes ja lähistroopilistes metsades ning soistel rohumaadel.  Kuigi ninasarvikuid peetakse sageli agressiivseteks – nad ründavad, et hirmutada kõik sussetungijad eemale – on nad üldiselt pelglikud loomad. Kõik viis liiki on ohustatud, kolm neist eriti ohustatud. Ninasarvikud vajavad iga päev suurt toidukogust, et oma massiivset keha toitainetega varustada.

ANATOOMIA

Ninasarvikud on suured, raskepärase kehaehitusega loomad – laimokkninasarvik võib kaaluda kuni 2,3 tonni. Aasia liikidel on koguka kere toetumiseks ka jämedad jalad, kuid Aafrika liikide jalad on üllatavalt peenikesed ning nad on võimelised jooksma kiirusega kuni 45 km/h. Kõigil jalgadel on kolm varvast, iga varvas on varustatud kabjaga. Suure pea küljes oleval koonul paikned üks või kaks sarve, olenevalt liigist. Erinevalt veistest, kelle sarved on kaetud luulise väliskestaga, koosnevad ninasarvikute sarved üleni keratiinist ehk sarvainest ning sarv toetub kolju paksenenud osale.
Nahk on kuni 2cm paks ning kehal kasvavad karvad on tavaliselt silmapaistmatud. Aasia ninasarvikute nahk on tugevalt voldiline, mis jätab mulje nagu olekd tegemist turviseplaatidega. Kõigist meeltest on ninasarvikul kõige enam arenenud haistmine, kuigi liikuvad lehterjad kõrvad tagavad talle ka hea kuulmise. Silmad on ninasarvikutel väikesed ja nägemine vilets.

SELTSINGULISUS

Kuigi ninasarvikud elavad enamasti üksikult, võivad noored veel mitte täiskasvanud loomad paarikaupa ringi rännata, emased laimokkninasarvikud kogunevad mõnikord rühmadesse ning india ninasarvikud võivad ilma ründamata jagada teistega lompe, kus nad vanne võtavad. Kõigi liikide isasloomad on reeglina territoriaalsed, emasloomad seevastu mitte. Tugevamatel india ninasarvikutel on kodupiirkond, mis enamasti kattub mitme emaslooma piirkonnaga ning mida tähistavad kuni meetri kõrgused sõnnikukuhilad.
Nõrgemad isasloomad jagavad tugevamatega samu territooriume, ent nad ei tee katsetki paarituda.  Kui kaks tugevamat india ninasarvikut kokku saavad, võivad nad omavahel võidelda, kasutade võhataolisi alumisi lõikehambaid. Paljud taolised konfliktid lõppevad ühe võitleja surmaga. Laimokk-ninasarvikutel on nagu india liigilgi kasutusel “tugeva/nõrga”  isase süsteem. Tugevad isased ajavad aktiivselt emasloomade rühmi oma territooriumile ning seejärel takistavad neid lahkumast. Teravmokkninasarvikul on territooriumid seevastu vähem paika pandud.

SUMATRA NINASARVIK

LEVILA: Lõuna- ja Kagu-Aasia

PIKKUS: 2,5 – 3,2m

SABA: andmemd puuduvad

KAAL: alla 800kg

Seltsingulisus: üksikisend
Staatus: eriti ohustatud

See väikseim ja karvaseim liik ninasarvikute hulgas on üksildane ja saladuslik. Päevasel ajal puhkab ta pühersulompides, öösiti toitub okstest, lehtedest ja puuviljadest. Vahel langetab noori puid, et õrnemaid võrseid kätte saada. Sumatra ninasarviku elupaigad, mis asuvad kõrgemal mägedes ja mis varem olid suhteliselt ohutud, on nüüdseks metsaraiete tagajärjel kadumas. Suureks ohuks on ka sarvekütid. Ainuke poeg jääb ema juurde 18 kuuks.

PÜHERDAMINE
Sumatra ninasarvikud püherdavad mudas nagu teisedki ninasarvikud, jõehobud ja muud hõreda karvkattega loomad. Muda kuivab nende nahale ning jahutab ja ühtlasi kaitseb õrnu nahapiirkondi kärbeste ja teiste verdimevate putukate eest.

JAAVA NINASARVIK

LEVILA: Kagu-Aasia

PIKKUS: 3 – 3,5m

SABA: andmed puuduvad

KAAL: kuni 1,4 tonni

Seltisngulisus: üksikisend
Staatus: eriti ohustatud

See liik – üks haruldasemaid suuri imetajaid – on peaaegu karvutu, välja arvatud kõrvad ja sabaots. Ta paks hall nahk on liigendatud sügavatesse voltidesse, nii et kaelale tekib “sadul”. Ühtlasi on nahk kämbuline ja sõlmiline, luues soomusrüü plaatide sarnase efekti. Ainsa sarve pikkus  ületab harva 25 cm ning osal emasloomadel see puudub. See ninasarvik, üksildane öine rohusööja ning puulehtede pügaja toitub väga suurest hulgast erinevatest taimedest. Madalikumetsade maharaiumine mõjus jaava ninasarvikutele laastavalt. Kaks allesjäänud populatsiooni püsivad seni elus, olles valinud elupaigaks rannikute mangroovisood ning soodstunud bambusmetsad.
Isasloom on tõenäoliselt seotud kindla territooriumiga, mille ta märgistab sõnnikuhunnikute ning uriinilompidega, potentsiaalseid paarilisi leiab ta mudastes püherdamispaikades.

INDIA NINASARVIK

LEVILA: Aasia lõunaosa

PIKKUS: kuni3,8m

SABA: 70 – 80cm

KAAL: kuni 2,2 tonni

Seltsingulisus: üksikisend
Staatus: ohustatud

Nagu teisedki ninasarvikuliigid, on ka india ninasarvik üldiselt  erakliku eluviisiga, välja arvatud ajutised sigimisaegsed isas- ja emasloomade vahelised ühendused ning ema suhted oma pojaga. Nii isas- kui ka emasloomal on üks sarv, mille pikkus võib olla kuni 60 cm.  Isastel on suuremad, teravad võhataolised lõikehambad, mida kasutatakse sigimisperioodil rivaalidega võitlemiseks. Muul ajal nad tavaliselt taluvad sissetungijaid, kes võivad sattuda nende kuni 8 ruutkilomeetrisele territooriumile.

Tiinus kestab 16 kuud ning poeg võib ema juurde jääda kuni järgmise järeltulija sündimiseni (võib aset leida alles 3 aasta pärast).

Hoolimata kaitsemeetmetest ning lootustandvast arvukuse taastumisest on praeguseks hetkeks säilinud india ninasarviku populatsioonid hajutatud ja killustatud, sellest tulenevalt on nad endiselt teataval määral ohustatud.
Need loomad on tänu oma sarvele ja teistele organitele endist viisi salaküttimise objektiks.

KÕRGES ROHUS
Kõrge rohi moodustab india ninasarviku toidusedelist põhiosa (vihmasel aastaajal võib see kasvada 8 meetri kõrguseks ja pakub suurepäraseid varjumisvõimalusi). See liik toitub peamiselt videvikus ja pimedas. Ühtlasi on see kõige veelisema eluviisiga ninasarvik, kes on hõlpsasti võimeline vees kahlama ja ujuma.

TERAVMOKK-NINASARVIK

LEVILA: Aafrika ida- ja lõunaosa

PIKKUS: 2,9 – 3,1 m

SABA: 60cm

KAAL: 0,9 – 1,3 tonni

Seltsingulisus: Üksikisend
Staatus: eriti ohustatud

Kasutades toiduks väga erinevate põõsaste ja madalamate puude oksi ja lehti, asustab tervmokk-ninasarvik erinevaid elupaiku,  kuigi põhiliselt eelistab puissavanni, kus puu- ja rohurinne kasvavad vahelduva mosaiikse mustrina.
Nagu teistelgi ninasarvikutel , on tal nägemine kehvavõitu, kuulmine ja haistmine seevastu suurepärased. Toitu otsib ta peamiselt videvikus ja öösiti, päevase aja veedab varjus tukkudes või mudas püherdades.
Teravmokk-ninasarvik on erakliku eluviisiga ning ta märgistab oma tegevuspiirkonna sõnnikuhunnikute ja ohtrate uriinijugadega. Ta võib sissetungijaid küll taluda (nii oma liigikaaslasi kui ka inimesi), kuid see ettearvamatu käitumisega loom võib järsku rünnata või sarvedega torgata.

40 kg kaaluv poeg sünnib peale 15-kuulist tiinust, tahket toitu hakkab sööma paarinädalaselt ning võõrutatakse umbes 2-aastaselt.

HAARDEVÕIMELINE MOKK
Teravmokk-ninasarvikul on teravatipuline haardevõimeline ulamokk. See keerdub ümber värskete oksaharude ja võsude, et neid suhu tõmmata, kus nad purihammaste abil okste küljest hammustatakse.

TERAVMOKK-NINASARVIKU KAITSE
Teravdatud huvi ninasarviku sarve kasutamiseks Hiina rahvameditsiinis ja pistodade käepidemete ning muu taolise valmistamiseks Lähis-Idas on viinud selle liigi arvukuse massilise languseni 65 000 isendilt (1970. aastal) 2500 isendini (1990. aastate keskpaigas). Hoolimata ametlikust kaitsest kujutavad salakütid endast nii suurt pidevat ohtu, et osal loomadel on 24-tunnine relvastatud valve.

LAIMOKK-NINASARVIK

LEVIK: Aafrika lääne-, ida- ja lõunaosa

PIKKUS: 3,7 – 4 m

SABA: 70 cm

KAAL: kuni 2,3 tonni

Seltsingulisus: rühm
Staatus: haruldane

Suurim ja kõige arvukam ninasarvikute hulgas – laimokk-ninasarvik – võistleb jõehobuga suurima maismaalooma koha pärast elevandi järel. Isasloomade kaal ületab emasloomade oma poole tonni võrra, neil on pikemad sarved ja rohkem esiletungiv kuklahari. Eesmise sarve pikkus võib küündida kuni 1,3 meetrini, tagumisel 40 sentimeetrini.
Samuti on see enamasti tasase loomuga loom kõige seltsivam ninasarvik.
Ema jääb vasikaga pikaks ajaks kokku ning noorloomad moodustavad väikesi kuni 7-liikmelisi karju. Suguküpsed isasloomad on siiski eraklikud.

Olles peaaegu erandlikult rohusööja, võib ta oma laia sirge ülamoka ning kõvade mokapadjandite abil pügada rohtu maapinnale erakordselt lähedalt.

Lõunapoolse laimokk-ninasarviku populatsioonid on suhteliselt väljaspool hädaohtu. Nende arvukus ulatub üle 8500, kuid nad sõltuvad siiski veel looduskaitselisest tegevusest. Eriti ohustatud põhjapoolseid laimokk-ninasarvikuid võib alles olla vähem kui 30 isendit.

LIIGI KAITSE
Ninasarviku sarve võib tuimestuse all kiiresti maha saagida, kõrvaldades seega salaküttide peamise huviobjekti. Juba rohkem kui 200 aastat on nood olnud suuresti süüdi laimokk-ninasarvikute arvukuse kiires kahanemises. Kuna sarv koosneb juuksetaolisest materjalist, on protseduur valutu, pealegi ei avalda see ninasarviku ühiselule mingit mõju.