KAAMELID JA TEISED MÕHNJALALISED

KAAMELLASED – kaamelitel ja nende sugulastel – on pikad saledad jalad ning iseloomulik kõnnak, mida nimetatakse küliskäimiseks (sama külje esi- ning tagajalg liiguvad samaaegselt ette).
Vana Maailma kaamellastest ehk kaamelitest on looduses säilinud ainult üks liik – kaksküürkaamel ehk baktrian, kes on levinud Lääne-Hiina ja Mongoolia vahelisel piirialal.

Kaamel on võimeline jooma korraga kuni veerand oma kehakaalust ning ta saab mitmeks päevaks vett talletada. Uue Maailma kaamellased, guanako ja vikunja, elavad Lõuna-Ameerika vabas looduses, nende kodustatud järeltulijaid, laamat ja alpakat on Andides kasvatatud Inka tsivilisatsiooni aegadest peale. Kõik kodustatud kaamellased on inimese eluks väga olulise tähtsusega.

ANATOOMIA

Kaamellastel on suhteliselt väike pea, pikk peenike kael ja lõhestunud ülamokk. Üksküürkaamelitel ehk dromedaridel on üks küür, kaksküürkaamelitel ehk baktrianidel on kaks küürt. Küürudes talletavad kaamelid rasvu, mis on kehvadel aegadel varuaineteks. Kõigil kaamellastel on tihe karvkate, mis isoleerib nei päevasest kuumusest ning annab sooja öökülmas või suurematel kõrgustel. Erinevalt teistest sõralistest ei toetu kaamellaste keharaskus mitte sõrgadele, vaid kõikide jalgade kahe keskmise varba alaküljel olevatele rasvapadjanditele ehk mõhnadele, mis on kohastumus liivasel pinnasel kõndimiseks.
Kaamellastel on imetajate hulgas ainulaadsed selle poolest, et nende punased verelibled on ovaalsed – tõenäoliselt seetõttu, et hõlbustada nende liikumist mööda veresooni ka siis , kui veri on veekaotuse tagajärjel paksenenud.

SELTSINGULISED SUHTED

Looduses moodustavad kaamellased rühmi, mis koosnevad ühest domineerivast isasest ning emasloomade haaremist. “Tagavaraisased” moodustavad poissmeesterühmi. Kuna Lõuna-Ameerika kaamellaste seltsingulisi suhteid pole väga detailselt uuritud, on kaamelite omavahelise käitumise kohta rohkem andmeid. Mõlemal liigil leiab domineeriva isase ning väljakutsuja vahel keerukas ja dramaatiline rituaal. Kõigepealt kiristab haaremijuht hambaid, nühib kuklas olevat nääret vastu oma küüru, laksutab valjult sabaga vastu tagakeha ning urineerib vastu oma tagajalgu, tagakeha ning saba. Seejärel kõnnib paar külg külje kõrval, demonstreerides oma pikka kühmus profiili ning ajades suunurgast välja punase põietaolise koti (dulaa).

METSIKUD JA KODUSTATUD

Ainuke Vana Maailma metsik kaamellane on baktrian, kuigi nende arvukus on praeguseks kahanenud kõigest 1000 – 1200 isendini. Ta on pikem ja saledam kui kodustatud variant ning tal on kompaktsemad teravatipulised küürud. Kodustatud baktriani kasutatakse külmades piirkondades (Põhja-Hiinast kuni Türgini) veoloomana. Dromedar on looduses hävinud, kuigi praegu elab metsikuid karju Austraalia keskosas. Kodustatud dromedare võib leida kuumadel aladel Aafrika põhja- ja kirdeosas, Lähis-Idas ning Põhja-Indiast kuni Kasashtanini. Nii nagu teistel koduloomadel, on ka kaamelitel erinevaid tõugusid – ühte neist peetakse tema kiiruse pärast ning kasutatakse kaamelite võidujooksudel.
Laama on guanakost aretatud koduloom ning ta on Andides traditsiooniliseks koormaloomaks. Alpaka on samuti koduloom, kuid teda kasvatatakse peene villa pärast. Geneetilised tõendid näitavad, et ta on aretatud vikunjast.

GUANAKO

LEVILA: Lõuna-Ameerika lääne- ja lõunaosa

PIKKUS: 0,9 – 2,1 m

SABA: 24 – 27 cm

KAAL: 96 – 130 kg

Seltsingulisus: rühm
Staatus: ohualdis

Guanako eelistab külmi elupaiku, peamiselt rohumaid, aga ka põõsastike ja metsi kuni 4000 m kõrgusel mägedes. Ta toitub mitmesugustest rohttaimedest ja põõsastest, samuti samblikest ja seentest.

Tüüpiline peregrupp koosneb isasloomast ning 4 – 7 emasest koos poegadega. Levila põhjaosas laskuvad noorloomad grupist umbes aastavanuselt, erinevalt asurkonna lõunapoolsest osast, kus nad lahkuvad ligi 2 aastaselt. Noored isasloomad moodustavad poissmeeste gruppe, vanad isased on oma eluviisilt eraklikud.

VÄRVUS
Tüüpiline guanako on värvuselt hele- kuni tumepruun, rind, kõhualune ja jäsemete siseküljed on valkjad. Pea värvus varieerub hallist mustani, silmad, mokad ja kõrvad on ääristatud valgega.

VIKUNJA

LEVILA: Lõuna-Ameerika lääneosa

PIKKUS: 1,5 – 1,6 m

SABA: 20 – 25 cm

KAAL: 40 – 55 kg

Seltsingulisus: rühm
Staatus: ohustatud

Vikunja, kes on levinud 3600 – 4800 meetri kõrgusel asuvatel tundrataolistel rohumaadel, on eranditult rohusööja ning toidu osas väga valiv. Ta haarab oma lõhestunud ning haardevõimelise ülamokaga püsikõrrelisi ja lõikab nende tipud vastu kõva ülamokka maha. Jooma peab ta iga päev.
Peregrupid koosnevad ühest isasloomast ning 5 – 10 emasest koos nende järeltulijatega.

VALGE PUDIPÕLL
Vikunjad on heledamat või tumedamat karva kaneelpruunid ning nende rinnal on varieeruvas suuruses “pudipõll”.

KAKSKÜÜRKAAMEL

LEVILA: Ida-Aasia

PIKKUS: 2,5 – 3 m

SABA: 53 cm

KAAL: 450 – 690 kg

Seltsingulisus: rühm
Staatus: ohustatud

Kaksküürkaamel ehk baktrian, kelle ulukvorm kuulub ohustatud liikide hulka, on suuteline taluma temperatuure -29 kuni +38. Pärast põuda suudab ta 10 minutiga juua 110 liitrit vett. ta toitub kõrrelistest, lehtedest ja põõsastest.

Innaajal ajavad isased põsed puhevile, heidavad pea kuklasse ja krigistavad hambaid. Võitja saab endale 6 – 30 emaslooma koos järeltulijatega. Pärast 406-päevast tiinust sünnib üks (harva kaks) poeg, keda imetatakse 1 – 2 aastat. Emasloomad saavad suguküpseks 3 – 4 aastaselt, isasloomad 5 – 6 aastaselt.

ÜKSKÜÜRKAAMEL

LEVILA: Aafrika põhja- ja idaosa, Aasia lääne- ja lõunaosa

PIKKUS: 2,2 – 3,4 m

SABA: 50 cm

KAAL: 450 – 550 kg

Seltsingulisus: rühm
Staatus: tavaline

See looduses hävinud ühe küüruga kodustatud kaamel ehk dromeder on ilmekaks näiteks mitmete kõrbe-elu kohastumuste kohta. Kui toitu ja vett on vähe, võib ta kehakaalust kaotada kuni 40%. Võimaldades kehatemperatuuril kuumast tõusta, vähendab ta higistamist, et säilitada niiskust.

Toiduvalik on äärmiselt mitmekesina, sisaldades laias valikus taimeliike, ka soolaseid ja ogalisi, ühtlasi on ta võimeline sööma luid ja kuivanud skelette.
Üksküürkaamelid moodustavad väikesi karju mitmest emasloomast koos poegadega ja ühest isasloomast

TAAPIRID

NEID IMETAJAID võib tõsimeeli kutsuda “elavateks fossiilideks”, kuna see rühm pole viimased 35 miljonit aastat kuigivõrd muutunud. Sellesse kuuluvad seataolise kehaga keskmist kasvu loomad, kellel on suhteliselt pikad ja saledad jalad ning lühike pikisuunas veniv lont. Taapirid elavad Kagu-aasia ning Lõuna- ja Kesk-Ameerika metsastel aladel, hoides tavaliselt võimalikult veekogu lähedale. Suure osa oma ajast veedavadki nad vees, hoides oma lonti veest väljas (nagu hingamistoru). Sellise käitumise eesmärgiks on hoiduda röövloomade eest ja ennast maha jahutada.

ANATOOMIA

Taapiritel on  voolujooneline keha, mis võimaldab neil tihedas alustaimestikus kergemini liikuda. Nende nägu on pikisuunas tugevasti välja veintatud, sõõrmekäigud on suurenenud ja sõõrmed paiknevad londi tipus. haistmismeel on neil äärmiselt terav ja see on väga oluline toidu leidmisel ning ohu või liigikaaslaste märkamisel. Neil loomadel on ka suured püstised kõrvad, mis tagavad hea kuulamise ning väikesed, sügaval silmakoobastes paiknevad silmad, mis on sel viisil kaitstud okaste ja teravate oksaharude eest. Nende kolm varvast sirutuvad pehmel pinnasel laiali, et paremini keharaskust toetada ning sissevajumist vältida. Taapiritel on lühike lai saba ja jäik nahk, välja arvatud pehmed ja tundlikud jalatallad. Karvkate on enamasti hõre, välja arvatud mägitaapiril, kel on tihe kasukas. Hiidtaapiril ja tasandikutaapiril on lühike harjasetaoline lakk, mis pakub kaitset jaaguari hammustuse vastu.

Enamus liikidest on üleni pruunid, hallid või mustjad, välja arvatud mõne liigi valged kõrvaäärised. Mägitaapiril on silmatorkavalt valged mokad, tasandiku- ja hiidtaapiril seevastu on põskedel, kõri ja lõua all heledad laigud. Ainult aasia taapiril on kehal ulatuslikud valged laigud. Vastsündinud taapiripoegadel on külgedel ning jäsemetel maskeeringuna ridastikku valged laigud ja triibud.

TASANDIKUTAAPIR

LEVIK: Lõuna-Ameerika põhja- ja keskosa

PIKKUS: 1,7-2 m

SABA: 46 – 100 cm

KAAL: 225 – 250 kg

Seltsingulisus: üksikisend
Staatus: haruldane

Selle harjaselise karvaga taapiril on valgetipulised kõrvad ja lühike kitsas lakk. Ta eelistab veekogude läheduses asuvaid elupaiku, ujub hästi ja sukeldub, et päästa end röövloomade, nagu näiteks puumade ning jaaguaride eest. Ta on valikuline rohusööja, toitudes öösiti üpris laias valikus taimedest.

MÄGITAAPIR

LEVILA: Lõuna-Ameerika loodeosa

PIKKUS: 1,8 m

SABA: 50 cm

KAAL: 150 kg

Seltsingulisus: üksikisend
Staatus: ohustatud

Mägitaapiril, kes on kõige nelja taapiriliigi hulgas kõige karvasem, on tihe tumepruun kuni must karvkate, mis kaitseb teda kõrgmäestikes asuvates elupaikades külma eest. Mokad ja kõrvad on tavaliselt valge äärisega. Ta toitubmitmesugustest kääbuspuudest ja põõsastest, liikudes ringi peamiselt koidiku ja loojangu ajal. Päevasel ajal varjab ta ennast teiste taapirite kombel tihedates tihnikutes. Tema väljeheidetes on palju vigastamata taimeseemneid.

HIIDTAAPIR

LEVILA: Mehhiko lõunaosast Lõuna-Ameerika põhjaosani

PIKKUS: 2 m

SABA: 7 -13 cm

KAAL: 240 – 400 kg

Seltsingulisus: üksikisend
Staatus: ohualdis

Hiidtaapir, suurim taapiriliik Ameerikas, on tumepruun, heledate hallikaskollaste põskede ja kurgualusega ning ta kõrvad on valge äärisega. Ta toitub paljudest erinevatest taimeosadest, alates pungadest ja lehtedest ning lõpetades mahakukkunud puuviljadega.

Ainus sündiv poeg (väga harva 2) kaalub 5 – 8 kg. Poegadega suhtlemiseks või teiste täsikasvanute loomade minemaajamiseks oma territooriumilt kasutab hiidtaapir kimedaid vilesid.

AASIA TAAPIR

LEVILA: Kagu-Aasia

PIKKUS: 1,8 – 2,5 m

SABA: 5 – 10 cm

KAAL: 250 – 540 lg

Seltsingulisus: üksikisend
Staatus: ohualdis

Ootamatu kahevärviline muster eristab suurimat ning ühtlasi ainsat vana maailma taapiriliik. Põhivärvuselt on ta must, kuid seljal ja tagakehal on valge “sadul”, mis aitab varjukas metsas tema keha piirjooni tükeldada. Aasia taapir toitub pehmetest oksaraagudest ning põõsaste ja puuvõrsete lehtedest, samuti mahakukkunud puuviljadest. Isaslooma 13 ruutkilomeetri suurune territoorium kattub mitme emase omaga.

NINASARVIKUD

OMA HIIGLASLIKE mõõtmete, palja ning mõnikord ka voldilise naha, suhteliselt lühikeste jäsemete ning sarvilise koonuga meenutavad ninasarvikud välimuse poolest pisut dinosaurusi. Nende elupaigad on Aafrika savannides ning Aasia troopilistes ja lähistroopilistes metsades ning soistel rohumaadel.  Kuigi ninasarvikuid peetakse sageli agressiivseteks – nad ründavad, et hirmutada kõik sussetungijad eemale – on nad üldiselt pelglikud loomad. Kõik viis liiki on ohustatud, kolm neist eriti ohustatud. Ninasarvikud vajavad iga päev suurt toidukogust, et oma massiivset keha toitainetega varustada.

ANATOOMIA

Ninasarvikud on suured, raskepärase kehaehitusega loomad – laimokkninasarvik võib kaaluda kuni 2,3 tonni. Aasia liikidel on koguka kere toetumiseks ka jämedad jalad, kuid Aafrika liikide jalad on üllatavalt peenikesed ning nad on võimelised jooksma kiirusega kuni 45 km/h. Kõigil jalgadel on kolm varvast, iga varvas on varustatud kabjaga. Suure pea küljes oleval koonul paikned üks või kaks sarve, olenevalt liigist. Erinevalt veistest, kelle sarved on kaetud luulise väliskestaga, koosnevad ninasarvikute sarved üleni keratiinist ehk sarvainest ning sarv toetub kolju paksenenud osale.
Nahk on kuni 2cm paks ning kehal kasvavad karvad on tavaliselt silmapaistmatud. Aasia ninasarvikute nahk on tugevalt voldiline, mis jätab mulje nagu olekd tegemist turviseplaatidega. Kõigist meeltest on ninasarvikul kõige enam arenenud haistmine, kuigi liikuvad lehterjad kõrvad tagavad talle ka hea kuulmise. Silmad on ninasarvikutel väikesed ja nägemine vilets.

SELTSINGULISUS

Kuigi ninasarvikud elavad enamasti üksikult, võivad noored veel mitte täiskasvanud loomad paarikaupa ringi rännata, emased laimokkninasarvikud kogunevad mõnikord rühmadesse ning india ninasarvikud võivad ilma ründamata jagada teistega lompe, kus nad vanne võtavad. Kõigi liikide isasloomad on reeglina territoriaalsed, emasloomad seevastu mitte. Tugevamatel india ninasarvikutel on kodupiirkond, mis enamasti kattub mitme emaslooma piirkonnaga ning mida tähistavad kuni meetri kõrgused sõnnikukuhilad.
Nõrgemad isasloomad jagavad tugevamatega samu territooriume, ent nad ei tee katsetki paarituda.  Kui kaks tugevamat india ninasarvikut kokku saavad, võivad nad omavahel võidelda, kasutade võhataolisi alumisi lõikehambaid. Paljud taolised konfliktid lõppevad ühe võitleja surmaga. Laimokk-ninasarvikutel on nagu india liigilgi kasutusel “tugeva/nõrga”  isase süsteem. Tugevad isased ajavad aktiivselt emasloomade rühmi oma territooriumile ning seejärel takistavad neid lahkumast. Teravmokkninasarvikul on territooriumid seevastu vähem paika pandud.

SUMATRA NINASARVIK

LEVILA: Lõuna- ja Kagu-Aasia

PIKKUS: 2,5 – 3,2m

SABA: andmemd puuduvad

KAAL: alla 800kg

Seltsingulisus: üksikisend
Staatus: eriti ohustatud

See väikseim ja karvaseim liik ninasarvikute hulgas on üksildane ja saladuslik. Päevasel ajal puhkab ta pühersulompides, öösiti toitub okstest, lehtedest ja puuviljadest. Vahel langetab noori puid, et õrnemaid võrseid kätte saada. Sumatra ninasarviku elupaigad, mis asuvad kõrgemal mägedes ja mis varem olid suhteliselt ohutud, on nüüdseks metsaraiete tagajärjel kadumas. Suureks ohuks on ka sarvekütid. Ainuke poeg jääb ema juurde 18 kuuks.

PÜHERDAMINE
Sumatra ninasarvikud püherdavad mudas nagu teisedki ninasarvikud, jõehobud ja muud hõreda karvkattega loomad. Muda kuivab nende nahale ning jahutab ja ühtlasi kaitseb õrnu nahapiirkondi kärbeste ja teiste verdimevate putukate eest.

JAAVA NINASARVIK

LEVILA: Kagu-Aasia

PIKKUS: 3 – 3,5m

SABA: andmed puuduvad

KAAL: kuni 1,4 tonni

Seltisngulisus: üksikisend
Staatus: eriti ohustatud

See liik – üks haruldasemaid suuri imetajaid – on peaaegu karvutu, välja arvatud kõrvad ja sabaots. Ta paks hall nahk on liigendatud sügavatesse voltidesse, nii et kaelale tekib “sadul”. Ühtlasi on nahk kämbuline ja sõlmiline, luues soomusrüü plaatide sarnase efekti. Ainsa sarve pikkus  ületab harva 25 cm ning osal emasloomadel see puudub. See ninasarvik, üksildane öine rohusööja ning puulehtede pügaja toitub väga suurest hulgast erinevatest taimedest. Madalikumetsade maharaiumine mõjus jaava ninasarvikutele laastavalt. Kaks allesjäänud populatsiooni püsivad seni elus, olles valinud elupaigaks rannikute mangroovisood ning soodstunud bambusmetsad.
Isasloom on tõenäoliselt seotud kindla territooriumiga, mille ta märgistab sõnnikuhunnikute ning uriinilompidega, potentsiaalseid paarilisi leiab ta mudastes püherdamispaikades.

INDIA NINASARVIK

LEVILA: Aasia lõunaosa

PIKKUS: kuni3,8m

SABA: 70 – 80cm

KAAL: kuni 2,2 tonni

Seltsingulisus: üksikisend
Staatus: ohustatud

Nagu teisedki ninasarvikuliigid, on ka india ninasarvik üldiselt  erakliku eluviisiga, välja arvatud ajutised sigimisaegsed isas- ja emasloomade vahelised ühendused ning ema suhted oma pojaga. Nii isas- kui ka emasloomal on üks sarv, mille pikkus võib olla kuni 60 cm.  Isastel on suuremad, teravad võhataolised lõikehambad, mida kasutatakse sigimisperioodil rivaalidega võitlemiseks. Muul ajal nad tavaliselt taluvad sissetungijaid, kes võivad sattuda nende kuni 8 ruutkilomeetrisele territooriumile.

Tiinus kestab 16 kuud ning poeg võib ema juurde jääda kuni järgmise järeltulija sündimiseni (võib aset leida alles 3 aasta pärast).

Hoolimata kaitsemeetmetest ning lootustandvast arvukuse taastumisest on praeguseks hetkeks säilinud india ninasarviku populatsioonid hajutatud ja killustatud, sellest tulenevalt on nad endiselt teataval määral ohustatud.
Need loomad on tänu oma sarvele ja teistele organitele endist viisi salaküttimise objektiks.

KÕRGES ROHUS
Kõrge rohi moodustab india ninasarviku toidusedelist põhiosa (vihmasel aastaajal võib see kasvada 8 meetri kõrguseks ja pakub suurepäraseid varjumisvõimalusi). See liik toitub peamiselt videvikus ja pimedas. Ühtlasi on see kõige veelisema eluviisiga ninasarvik, kes on hõlpsasti võimeline vees kahlama ja ujuma.

TERAVMOKK-NINASARVIK

LEVILA: Aafrika ida- ja lõunaosa

PIKKUS: 2,9 – 3,1 m

SABA: 60cm

KAAL: 0,9 – 1,3 tonni

Seltsingulisus: Üksikisend
Staatus: eriti ohustatud

Kasutades toiduks väga erinevate põõsaste ja madalamate puude oksi ja lehti, asustab tervmokk-ninasarvik erinevaid elupaiku,  kuigi põhiliselt eelistab puissavanni, kus puu- ja rohurinne kasvavad vahelduva mosaiikse mustrina.
Nagu teistelgi ninasarvikutel , on tal nägemine kehvavõitu, kuulmine ja haistmine seevastu suurepärased. Toitu otsib ta peamiselt videvikus ja öösiti, päevase aja veedab varjus tukkudes või mudas püherdades.
Teravmokk-ninasarvik on erakliku eluviisiga ning ta märgistab oma tegevuspiirkonna sõnnikuhunnikute ja ohtrate uriinijugadega. Ta võib sissetungijaid küll taluda (nii oma liigikaaslasi kui ka inimesi), kuid see ettearvamatu käitumisega loom võib järsku rünnata või sarvedega torgata.

40 kg kaaluv poeg sünnib peale 15-kuulist tiinust, tahket toitu hakkab sööma paarinädalaselt ning võõrutatakse umbes 2-aastaselt.

HAARDEVÕIMELINE MOKK
Teravmokk-ninasarvikul on teravatipuline haardevõimeline ulamokk. See keerdub ümber värskete oksaharude ja võsude, et neid suhu tõmmata, kus nad purihammaste abil okste küljest hammustatakse.

TERAVMOKK-NINASARVIKU KAITSE
Teravdatud huvi ninasarviku sarve kasutamiseks Hiina rahvameditsiinis ja pistodade käepidemete ning muu taolise valmistamiseks Lähis-Idas on viinud selle liigi arvukuse massilise languseni 65 000 isendilt (1970. aastal) 2500 isendini (1990. aastate keskpaigas). Hoolimata ametlikust kaitsest kujutavad salakütid endast nii suurt pidevat ohtu, et osal loomadel on 24-tunnine relvastatud valve.

LAIMOKK-NINASARVIK

LEVIK: Aafrika lääne-, ida- ja lõunaosa

PIKKUS: 3,7 – 4 m

SABA: 70 cm

KAAL: kuni 2,3 tonni

Seltsingulisus: rühm
Staatus: haruldane

Suurim ja kõige arvukam ninasarvikute hulgas – laimokk-ninasarvik – võistleb jõehobuga suurima maismaalooma koha pärast elevandi järel. Isasloomade kaal ületab emasloomade oma poole tonni võrra, neil on pikemad sarved ja rohkem esiletungiv kuklahari. Eesmise sarve pikkus võib küündida kuni 1,3 meetrini, tagumisel 40 sentimeetrini.
Samuti on see enamasti tasase loomuga loom kõige seltsivam ninasarvik.
Ema jääb vasikaga pikaks ajaks kokku ning noorloomad moodustavad väikesi kuni 7-liikmelisi karju. Suguküpsed isasloomad on siiski eraklikud.

Olles peaaegu erandlikult rohusööja, võib ta oma laia sirge ülamoka ning kõvade mokapadjandite abil pügada rohtu maapinnale erakordselt lähedalt.

Lõunapoolse laimokk-ninasarviku populatsioonid on suhteliselt väljaspool hädaohtu. Nende arvukus ulatub üle 8500, kuid nad sõltuvad siiski veel looduskaitselisest tegevusest. Eriti ohustatud põhjapoolseid laimokk-ninasarvikuid võib alles olla vähem kui 30 isendit.

LIIGI KAITSE
Ninasarviku sarve võib tuimestuse all kiiresti maha saagida, kõrvaldades seega salaküttide peamise huviobjekti. Juba rohkem kui 200 aastat on nood olnud suuresti süüdi laimokk-ninasarvikute arvukuse kiires kahanemises. Kuna sarv koosneb juuksetaolisest materjalist, on protseduur valutu, pealegi ei avalda see ninasarviku ühiselule mingit mõju.

HOBUSLASED

AMMUSTEST AEGADEST graatsia ja vabaduse sümbolitena tuntud hobuste ja nende sugulaslookude äärmusliku arengu tagajärjel on neil välja kujunenud 1-varbalised kabjaga varustatud jäsemed. Hobuslased – hobused, eeslid ning sebrad – on pika kaela ja peaga ning pikkade saledate jalgadega. Nad on äärmiselt vastupidavad ja võivad joosta väga kiiresti: eeslik, kes on kiireim metsik hobuslane, suudab lühikese aja vältel arendada kiirustkuni 70km/h. Hobuslased elavad Aafrika ja Aasia rohumaadel ning kõrbetes.

ANATOOMIA

Hobuslastele on iseloomulik sügav rinnakorv, kaelal kasvav lakk, tutiga või pikakarvaline saba, üksik kabi kõikidel jalgadel, esijalgade siseküljel põlvede all paiknevad kõva ja paksenenud nahaga piirkonnad ning liikuvad mokad ning ninasõõrmed. Pikerkuste pupillidega silmad asetsevad pea külgedel, et tagada kõigis suundades hea nähtavus. Nad näevad nii öösel kui ka päeval suurepäraselt. Kõrvad on pikad ning neid on võimalik keerata, et määrata kindlaks heliallika asukoht ilma kehaasendit muutmata. Kuulmine on terav.
Kõikidel liikidel on tihe karvkate, mis on hobustel ja eelsitel tavaliselt ühevärviline. Sebradel on silmatorkavad mustad ja valged vöödid, mille funktsiooniks arvatakse olevat kas seltsingusisene isendite tuvastamine, termoregulatsioon või pimestav efekt röövloomade segadusse ajamiseks.

TOITUMINE

Hobuslased toituvad peamiselt rohust, kuid nad on võimalised toituma ka kõrbetaimedest ning võivad närida puukoort, pügada okstelt lehti ja pungasid, ning süüa puuvilju. Erinevalt veistest nad ei mäletse, vaid käärimisprotsess leiab aset umbsooles. Nii võivad nad süüa korraga suures koguses toitu, mis läbib kiiresti seedekulgla. Seejuures on toidu kvaliteet vähem oluline kui kvantiteet, järelikult tulevad hobuslased toime ka kõrbelistes piirkondades. Päevase kuumuse ajal nad tavaliselt puhkavad, toitumas käivad hommikuti, õhtuti või öösiti.

SELTSINGUD

Mustangid, savannisebrad ja mägisebrad elavad seltsingutena, mis koosnevad märadest ja nende järeltulijatest ning seda haaremit juhib tavaliselt täkk, kes neid kaitseb ja karjatab. Täkk kaitseb ka seltsingu territooriumi ning üritab takistada teisi täkke oma märadega paaritumast. Noored emasloomad võivad jääda koos emaga samasse seltsingusse, ent võivad liituda ka mõne teise seltsinguga; noores isased lahkuvad täiskasvanuks saades ning püüavad ise endale haaremi koguda. Ulukeeslitel ja kõrbesebradel on seevastu täiesti erinev seltsinguline struktuur, kus pikaajalised seosed sootuks puuduvad. Suguküpsetel täkkudel on suur kaitstav territoorium – kuni 15 ruutkilomeetrit – mille nad sõnnikuhunnikutega märgistavad. Täkk paaritub nende märadega, kes liiguvad läbi tema territooriumi. Hobuslased suhtlevad üksteisega hirnatuse ja eeslikisa abil ning nende häälitsused on eri liikide puhul erinevad. Märade sugulise seisundi hindamiseks nuusutavad täkud nende uriini. Lõhna detailsemaks analüüsimiseks rullivad nad oma ülamoka tagasi, et saada sissehingatud õhk Jacobsoni elundisse, erilisse suulaes asuvasse pauna.

HOBUSED JA INIMESED

Ulukeeslist aretatud eesel kodustati Lähis-Ida maades juba enne 3000. aastat e. Kr. Koduhobune, kes pärineb ulukhobusest, kujunes välja hiljem, tõenäoliselt Kesk-Aasias. Hobune tõrjus mitmel kasutusalal eesli välja – sealhulgas transpordis, põllumajanduses, sõjaasjanduses ja vaba aja veetmisel – kuigi eesel jäi endiselt populaarseks veoloomaks. Kodustatud hobuslased jätkavad inimeste teenimist ja enamus tänapäeval maailmas elavatest hobustest on koduhobused. Enamik metsikutest hobuslastest kuulub eriti ohustatute kategooriasse, peamiselt elupaikade hävimise ning küttimise tõttu. Ainsad suhteliselt arvukad metsikud hobuslased on savannisebrad ja kiang.

NUUBIA ULUKSEESEL

LEVILA: Ida-Aafrika

PIKKUS: 2 – 2,3m

SABA: 45cm

KAAL: 200 – 230kg

Seltsingulisus: rühm

Staatus: eriti ohustatud

Nuubia ulukeesel elab kaljustes kõrbetes, kus maapinna temperatuur tõuseb üle 50 kraadi. Ta toitub kõikmõeldavatest taimsest toidust, alates kõrrelistest kuni ogaliste akaatsiapõõsasteni ja võib mitu päeva ilma veeta olla. Seljapool on tal suviti hallikas tuhmkollane ning talviti terashall. Lakk on hõre, kuid püstine. Emasloomad paarituvad ainult täiskasvanud isasloomadega, kellel on oma territoorium.

PREZEWALSKI HOBUNE

LEVILA: taasasustatud Aasia idaosa

PIKKUS: 2,2 – 2,6m

SABA: 80 – 110cm

KAAL: 200 – 300kg

Seltsingulisus: rühm
Staatus: looduses hävinud

See hobuseliik elab tänapäeval loomaaedades, parkides ja välibaasides, kuigi on tehtud mitmeid katseid teda Mongooliasse taasasustada. Prezewalski hobune elab  pikka aega koos püsivates karjades, mis uitavad rohtu, puulehti ja pungasid otsides läbi pikki vahemaid. Tüüpilises karjas on juhtmära, veel 2-4 mära koos varssadega ning üks karja läheduses püsiv täkk. Pärast 333-345-päevast kandeaega sünnib üksainus varss.

Prezewalski hobune on kehaehituselt tugev, koduhobusega võrreldes on ta jämeda kaela, suure pea ja lühikeste jalgadega (jäsemete alaosa on tumepruun).

KÕRBESEBRA

LEVILA: Ida- Aafrika

PIKKUS: 2,5 – 3m

SABA: 38 – 60 cm

KAAL: 350 – 450kg

Seltsingulisus: rühm
Staatus: ohustatud

Kõrbesebra, suurima sebraliigi ja ühtlasi suurima looduslike hobuslaste esindaja muster koosneb tihedatest peenikestest vöötidest, mis esinevad väga selgel kujul kuni alla kapjadeni välja, kõht ja sabajuure piirkond on valged.  Isasloomad hõivavad suuri, kuni 10 ruutkilomeetriseid territooriume. Emased ja varsad hulguvad vabalt ringi, kogunedes väikestesse karjadesse.

SAVANNISEBRA

LEVILA: Aafrika ida- ja lõunaosa

PIKKUS: 2,2 – 2,5m

SABA: 47 – 56cm

KAAL: 175 – 385kg

Seltsingulisus: rühm
Staatus: haruldane

Selle laialt levinud sebraliigi menüü koosneb 9/10 ulatuses rohust, ülejäänu moodustavad lehed ja pungad. Peamise pikka aega püsiva seltsingulise üksuse koosseisu kuuluvad täkk, ühest või mitmest märast koosnev haarem ning varsad. Noored, mitte veel suguküpsed täkud moodustavad lõdvalt seotud “poissmeeste” karjasid, mis võivad üritada ägedate võitluste käigus hammustuste ja löökide abil täkkudelt haaremeid üle lüüa.

TEISTEST ERISTAVAD VÖÖDID
Savannisebra vöödimuster erineb kõrbesebra omast. Osal savannisebradel on külgedel kulgevate laiade vöötide vahel kahvatud “varjuvöödid”.

HOBUSENAERATUS
Savannisebra täkk, nagu teisedki hobuslaste isasloomad, rullib oma ülahuule üles, et suurendada oma lõhnataju. Seda “hobusenaeratust” tuntakse ka “Flehmeni reaktsiooni” nime all ning tavaliselt võib seesugust käitumist märgata siis, kui isasloom hindab emaslooma valmisolekut paaritumiseks. Sel moel on ta võimeline tajuma mära uriinis teatavaid kindlaid lõhnaaineid, mis sellest märku annavad.

 

KABJALISED JA SÕRALISED

KABJALISED JA SÕRALISED  on äärmiselt edukas grupp. Nende juhtiv koht maismaa rohusööjate hulgas tuleneb suurel määral nende kiirusest, vastupidavusest (nad on suutelised kõiki röövloomi võidujooksus edastama) ning asjaolust, et nad suudavad tõhusalt lagundada taimses toidus leiduvat tselluloosi. Hoolimata küllalt suurest kehakujude erinevusest on enamikul liikidest pikk koon, täiskomplekt jahvatavaid hambaid ja silinderjas keha. Sellesse imetajate rühma kuuluvad paarituvarbalised kapjadega loomad ja paarisvarbalised sõrgadega loomad. Metsikult elavaid kabjalisi võib leida Aafrikas, Aasias ning Lõuna- ja Kesk-Ameerikas. Metsikud sõralised on levinud üle kogu maailma. Kabjalised ning sõralised elutsevad enamasti avamaastikul, näiteks savannis. Kodustatud kabjalisi ning sõralisi võib leida peaaegu kõikjal, kus elavad inimesed.

ANATOOMIA

Kabjaliste ning sõraliste võime joosta kiiresti pikka maad tuleneb suuresti nende jäsemete ehitusest, milles avaldub kohastumus liikuda kergelt ent tõhusalt nii ette- kui ka tahapoole. Kõik jäsemed on kuni küünar- või põlveliigeseni kehasse peitunud. Esijäsemel jäävad sellest liigesest allapoole kodarluu ja küünarluu, tagajäsemel sääreluu ja pindluu. Neile järgnevad tugevasti pikenenud kootluud – metakarpaalid ja metatarsaalid (ehk kämbla- ja pöialuud). Jäsemete pikenenud alaosa ning õlaliigese suurenenud liikuvus annab juurde sammupikkust ja seeläbi ka liikumiskiirust. Neil loomadel on ka varvaste arv taandunud, mis on ühtlasi kaasa toonud lihaste ja kõõluste arvu vähenemise ning seeläbi väiksema energiatarviduse (mis omakorda suurendab vastupidavust). Liikudes toetuvad nad varvastele.

PAARITU- JA PAARISARVULISED VARBAD
Paarituarvuliste varvastega kabjalistel (ninasarvik ja hobune) toetub keharaskus keskmisele, 3 varbale. Paarisarvuliste varvastega sõraliste (siga ja kaamel) jaotub keharaskus 3 ja 4 varbale, 2 ja 5 varvas on mandunud (seal) või puuduvad (kaamelil).

MITMESUGUSED SARVED
Enamasti on kabjalistel ja sõralistel üht või teist tüüpi sarved. Harunevad hirvesarved on kolju luulised väljakasved. Püsiv lihtsarv koosneb luust ja keratiinist, ninasarviku sarv koosneb üleni keratiinist.

TOITUMINE

Peaaegu kõik kabjalised ja sõralised on taimetoidulised. Söödud taimed sisaldavad seedimatut tselluloosi, mis laguneb bakteriaalse kääritusprogressi käigus seeditavateks süsivesikuteks. Mäletsejatel liigub toit läbi seedeelundkonna aeglaselt, et omastatav toitainete kogus oleks võimalikult suur. Neid loomi esineb massiliselt piirkondades, kus toidukogus on piiratud, kuid toidu kvaliteet on kõrge. Umbsooles kääritajatel ei jää toit makku pidama, vaid liigub läbi seedeelundkonna kiiremini. Need loomad elavad piirkondades, kus toitu on rikkalikumalt, kuid selle kvaliteet on madalam.

SELTSINGUD

Kabjalistel ja sõralistel on terve rida erinevaid ühiselulisis struktuure, mis sõltuvad elupaigast, kehamõõtmetest, sigimise seoonsusest ning rändelisusest.
Järgnevad näited kirjeldavad tüüpilisi kabjaliste ja sõraliste seltsingute vorme.

Taapirid, ninasarvikud ja mõned metsaantiloobid elavad enamasti üksikult ning isaslooma territoorium hõlmab õige mitme emaslooma oma.
Dikdikid elavad paaridena ja hõivavad väikese territooriumi.  Gasellidel paneb isasloom paika väikese territooriumi, kus siis emasloomade karjad sisse ja välja käivad.
Kongonid ja enamik sebrasid elavad haaremitena, mis koosnevad isasloomast ja teatavast hulgast emasloomadest. Seevastu punahirved moodustavad eraldi samasoolisi karju, välja arvatud sigimisperioodil (jooksuajal), kui isased võitlevad üksteisega ning kõige edukam kogub enda ümber suurima emasloomade haaremi.

HÜLGED JA MERILÕVID

SELTS – LOIVALISED

KUIGI LOIVALISED (HÜLGED, KÕRVUKHÜLGLASED JA MORSAD) on maismaal kohmakad, on nad veekeskkonnas erakordselt väledad. Neil on voolujooneline keha ja tugevad loivad ning nad on suutelised sukelduma sügavamale kui 100 meetrit. Mõned liigid võivad vee all olla üle tunni aja.
Seltsi kuulub kolm rühma loomi: tõelised hülged, kellel kõrvalestad puuduvad ja tagaloivad on suunatud ainult tahapoole; kõrvukhülglased (merilõvid, kotikud ja merikarud), kellel on väikesed kõrvalestad ja tagaloivad painduvad pöialiigesest ettepoole, mis võimaldab neil maismaal paremini liikuda; ning silmatorkavalt suurte kihvadega morsad. Ainult kõrvukhülglased on suutelised end kuival maal loibade toel poolpüstises asendis hoidma.

Vee all olles saavad nad üksteisega suhelda, kopsudes oleva õhu abil helisid tekitades.

ANATOOMIA
Enamikul loivalistest on lühike nägu, jäme kael ja torpeedokujuline painduv keha. Nahaalune rasvkude tagab külmakaitse, parandab ujuvust, toimub energiavaruna ja kaitseb siseelundeid. Kõik liigid on kaetud karvadega, välja arvatud morsk, kes on praktiliselt karvutu. Loivalistel on suured silmad, et tagada sügavas vees piisavalt hea nägemine, suurepärane kuulamine (vee all sulguvad kuulmekäigud ning ninasõõrmed) ja pikad kompekarvad, mis suurendavad kompimismeelt. Paljudel liikidel on selgelt väljendunud suguline dimorfism: isane lonthüljes kaalub emasest neli korda rohkem.

LUUSTIKU ISEÄRASUSED
Loivaliste jäsemed on muundunud loibadeks: õla-ja käsivarreluud on lühikesed, jämedad ja tugevad, varbad seevastu on pikenenud. Samuti pole selgroolülidel nii palju omavahel haakuvaid jätkeid kui enamikul teistel imetajatel, mis muudab lülisamba äärmiselt painduvaks. Hülglastel (pildil) on tagajäsemed suunatud tahapoole.

TEMPERATUURI REGULEERIMINE
Loivalistel on mitmeid termoregulatiivseid kohastumusi. Külmas vees on nahaalune rasvkude siseelunditele isolatsioonikihiks ning loibade vereringe on takistatud. Soojas keskkonnas lehvitavad mõned liigid loibadega liigse soojuse hajutamiseks. Lisaks sellele võivad hülglased ja morsad nahalähedasi veresooni ahendada (soojuskadude vähendamiseks jäises vees) või laiendada (soojuse kogumiseks päikese käes peesitades). Kõrvukhülglased, näiteks sukelduvad ülekuumenemise välitmiseks vette.

ELUTSÜKKEL
Erinevalt teistest mereimetajatest (vaalalistest, lamantiinidest ja dugongidest) pole loivalised maismaad lõplikult hüljanud.  Enamikul liikidel püüavad isasloomad iga-aastase sigimisperioodi jooksul hõivata endale rannikul sobiva territooriumi, võideldes raevukalt oma maalapi eest ja tõrjudes nõrgemad isased kõrvale. Emased jõuavad rannikule vahel isegi mitu nädalat isastest hiljem ning poegivad seal. Mõned päevad pärast poja sündi (enamasti sünnibki ainult ükes järeltulija) paaritub emane selle isasega, kelle territooriumil ta ennast sisse seadis. Suurema osa kandeajast, mis kestab 8-15 kuud, elavad loivalised meres ja naasevad rannikule alles siis, kui on aeg sigimisprotsessi korrata.

KOTIK

LEVIALA: Vaikse ookeani põhjaosa

PIKKUS: kuni 2,1 m

KAAL: 180-270 kg

Seltsingulisus: varieeruv

Staatus: ohualdis

Isane kotik on pruunikashall, emased ja noorloomad on seljapoolelt hõbehallid, kõhupoolelt punakaspruunid, hallikasvalgete laikudega rinnapiirkonnas. Esiloivad on pikad ja näivad randmest “mahalõigatuna”.
Menüü sisaldab suurel hulgal kali, samuti linde. Enamik populatsioone sooritavad rändeid – täiskasvanud isasloomad suunduvad lõunasse juba augustis, seevastu noorloomad jäävad 4 kuuks maismaale ning järgnevad koos emadega alles novembris.

TASMAANIA MERIKARU

LEVILA: Lõuna-Aafrika, Austraalia kaguosa, Tasmaania

PIKKUS: 1,8-2,3 m

KAAL: 200-360 kg

Seltsingulisus: varieeruv

Staatus: paiguti tavaline

Lõuna-Aafrikast pärit tasmaania merikarud on Austraalia isenditega võrreldes tumedamad hallikaspruunid ning nad sukelduvad kaks korda sügavamale (kuni 400 m). Poegimine leiab aset novembris-detsembris. Pojad on sündides umbes 70 cm pikkused ja kaaluvad 6 kg. Kuni nende emad meres toituvad, mis võib kesta mitu päeva järjest, mängivad noorloomad “lasteaia” tõusuveelompides.

SUKELNORSU

LEVILA: USA lääneosa, Galapagose saared

PIKKUS: kuni 2,4 m

KAAL: 275-390 kg

Seltsinglusisus: varieeruv

Staatus: ohualdis

See mereparkides ja akvaariumides populaarne liik satub harva kaugemale merele kui 16 km, samas ujub ta sageli sadamatesse ning suudmelahtedesse, et leida seal toitu ja varju. Isasloomad on tumepruunid ning emased ja noorloomad on ühtlaselt punakaspruunid, isastel on pealael teravatipuline hari. Nende peamiseks saagiks on parvedena elavad kalad nagu heeringad ja kalmaarid, Galapagose saarte ümbruses ka sardiinid, mida nad püüavad lühiajaliste kuni 2 minutit kestvate ning 75 meetri sügavusele ulatuvate sukeldumiste ajal. El Nino aastatel vahetavad nad oma tavapärase menüü hõbeheigi, lõhe ja lindude vastu. Sigimisperioodi ajal (maist juulini) võitlevad isasloomad rannikul ja kaljulompides olevate väikeste maalappide pärast. 2 nädala möödudes on nad sunnitud  toimumiseks merele ujuma ning saabudes peavad oma territooriumi vabastamiseks uuesti võitlema. Emasloom hoolitseb oma ainsa poja eest 8 päeva, seejärel veedab ta 2-4 päeva merel toitumas ning 1-3 rannikul imetamas.

MERILÕVI

LEVIALA: Lõuna-Ameerika lääne-, lõuna- ja idaosa, Falklandi saared

PIKKUS: 2,3-2,8 m

KAAL: 300-350 kg

Seltsingulisus: varieeruv

Staatus: ohualdis

Selle võimsa looma võib ära tunda tema hiiglasuure raske pea ja pruuni karvkatte järgi, mis kõhupoole on pisut heledam või isegi kollane. Merilõvi on paikne liik. Isasloomade turjal ning rindmikul on kogukas lakk ning nad on emastest ligi kaks korda raskemad (see on nii enamiku kõrvukhülglaste puhul).
Sigimisalasid (ehk lesilad) kasutatakse puhkamiseks aastaringselt. Emasloomad meelitavad oma pojad vette 1-2 kuu vanuselt.

TINAMUD

NENDEL MAAPINNAL ELAVATEL lindudel, kes näev välja nagu teder või põlpüü, on tönts keha ja väikesed tiivad. Joostes või lennates väsivad nad kergesti, sest neil on väike süda. Tinamud on Kesk- ja Lõuna-Ameerika metsades, võsastikes ja rohumaadel üsna laialt levinud.

TUTT-TINAMU

LEVILA: Lõuna-Ameerika lõunaosa

KÕRGUS: 37-41 cm

KAAL: 400-800 g

SULESTIK: sugupooltel sarnane

Ränne: paigalinnud
Staatus: paiguti tavaline

Selle tinamu iseloomustavaks jooneks on pikk, tavaliselt ettepoole kaldus tutt. Helepruunist kuni tumepruuni värvusega tinamul on tiibadel valged tähnid. Silma tagant jookseb üle hele triip ja teine selle alt. Need küllaltki ujedad linnud liiguvad tavaliselt läbi metsade, rohumaade ja võsastike väikeste või mõõdukalt suurte gruppidena.

KIIVID

VEIDRA välimusega lennuvõimetul kiivil on tugev keha, mida katab pehme, karvane sulestik, tal on sale kumer nokk ja pole saba. Erinevalt suurematest lennuvõimetutest lindudest on kiivi kummalgi jalal 4 varvast.
Need öise eluviisiga linnud elavad Uus-Meremaal.

PRUUNKIIVI

LEVILA: Uus-Meremaa

KÕRGUS: 50-65 cm

KAAL: 1,5-4 kg

SULESTIK: sugupooltel sarnane

Ränne: paigalinnud
Staatus: ohualdis

Kunagi üle Uus-Meremaa levinud lühike tugev lind on tõsiselt kannatanud metsade hävimise ja selliste sissetoodud kiskjate pärast, nagu sead, koerad, kassid ja kärbid. Toitu otsides astub kiivi aeglaselt, taob nokaga maad ja nuhutab. Ta võib terve oma noka – mis on kuni 15 cm pikk – lükata maa sisse, et saada toitu, mis koosneb ussidest, tsikaadidest, tõukudest, sadajalgsetest ja mahalangenud puuviljadest.
Emaslinnud munevad 2 muna, mis on linnu keha suurusega võrreldes väga suured.

KASLASED

SUGUKOND – KASLASED

KASLASED OMA NÕTKE lihaselise keha, teravate meelte, hästi välja arenenud hammaste ning käppade, välkkiirete reflekside ja maskeerimisvärvusega on lausa näidiskütid. Tegelikult ongi kaslased lihasööjatest imetajatest kõige spetsialiseerunumad. Ebatavalised on nad ka selle poolest, et kõik liigid on üksteisega hämmastavalt sarnased, erinevused näiteks tiigri ja kodukassi vahel on üllatavalt väikesed. Seetõttu on väiksemakasvuliste kaslaste klassifitseerimine alati problemaatiline olnud: nad kõik võib paigutada ühte perekonda Felis või jagada mitme erineva perekonna vahel. Kaslased on levinud kõikjal Euraasias, Aafrikas ja Ameerikas (kodukassi võib leida kõikjal maailmas), mägismaadest kõrbeteni. Paljud liigid elevad metsades. Kõik kaslased peale kõige suuremate liikide on ülihead ronijad ning mitmed neist ujuvad suurepäraselt. Enamus kaslasi elab üksikult.

ANATOOMIA
Kaslastel on ümar nägu ja suhteliselt lühike koon, kuid suu avaneb see-eest väga laialt. Raske alalõualuu lisab hammustusele võimsust ning pikad silmahambad on abiks saagi haaramisel ja purenemisel. Kiskhambad (muundunud purihambad), mis on võimelised tükeldama luid ja kõõluseid, on hästi arenenud. Kaslased on kaetud pehme karvkattega, mis on sageli vöödiline või tähniline ning nende saba on painduv, karvane ja enamasti pikk. Esijäsemetel on 5 varvast, tagajäsemetel 4 ja nad kõik on varustatud kõverate sissetõmmatavate küünistega saagi kinnihoidmiseks. Tavaliselt on küünised sisse tõmmatud, mis aitab hoida neid teravatena, kuid vajadusel (näiteks ronimisel) kargavad nad esile umbes samal põhimõttel kui käänispeaga nuga. Hääletu liikumise hõlbustamiseks on talla all olevad paljad päkad ümbritsetud karvadest.

MEELED
Kõigil kaslastel on teravad meeled. Suure ettepoole suunatud silmad aitavad neil vahemaid õigesti hinnata. Sõltuvalt liigist tõmbuvad pupillid eredas valguses kokku kas piluks või augukeseks ning avanevad pimedas väga laialt, andes neile suurepärase öise nägemise.  Kõrvad on suured, liikuvad ja lehtrikujulised, püüdmaks saaklooma poolt tehtud helisid, samas kui pikad, jäigad ja väga tundlikud kompekarvad aitavad neil navigeeruda ja öösel jahti pidada. Lõhnameel on samuti hästi areneneud ning suulaes asub neil “haistmismaitsmiselund” (jacobsoni elund), mis eristab sugulisi, indlemisega seotud lõhnu. Põskedel, laubal, sama all ning küüniste vahel paiknevatest lõhnanäärmetest pärit nõred annavad informatsiooni looma soo ja vanuse kohta.

JAHIPIDAMISMEETODID
Mõned kaslased otsivad saaki aktiivselt, kuid teised varjavad end ja ootavad mööduvaid ohvreid. Paljud kasutavad nende kahe meetodi kombinatsiooni.  Kummagil juhul kujutab kaslase karvkate endast maskeerimisvahendit: näiteks tiigri vöödid sulavad hästi ühte kõrge rohuga, samas kui paljud metsas elavad liigid on tähnilised, et imiteerida läbi lehestiku paistva päikese laike. Vahemaa, mille tagant kaslane oma saaki püüdma asub, on liigiti erinev. Raskema kehaehitusega kaslased, näiteks tiigrid, eelistavad hiilimist ja kallalesööstu; gepard kasutab plahvatuslikku stardikiirendust – 110 km/h. Mõned väiksemad kaslased, näiteks serval, peavad jahti kõrges rohustus ning kasutavad vedrunuku hüppeid meenutavat taktikat, et oma saakloomi üllatada ja neid jooksu peletada.
Kaslased peavad jahti kõigile loomadele, keda on võimelised kinni püüdma ja maha murdma. Suured kaslased on spetsialiseerunud saakloomadele, kes on neist endist suuremad ning nad on võimelised korjust lühikest maad ka lohistama, vedamaks seda ohutusse toitumispaika. Väiksemad kaslased otsivad närilisi ja line, ja mõned neist, näiteks kalakass, kahlavad ojades, et krahmata sealt kalu.

METSKASS

LEVILA: Euroopa, Aasia lääne- ja keskosa, Aafrika

PIKKUS: 50-75 cm

SABA: 21-35 cm

KAAL: 3-8 kg

Seltsingulisus: üksikisend
Staatus: haruldane

Metskass meneutab pisut suuremat, tugevama kehaehitusega pikemakarvalist (erit talvel) varianti kodusest vöödilisest kassist. See liik annab kodukassiga hõlpsasti järeltulijaid ja arvatakse, et aafrika alamliik Felis sylvestris libyca (ookerkass) ongi kodukassi esivanem. Metskassi eelistatud elupaigaks on segametsatüüpi puistud, kuid elupaikade hävimine ja inimeste poolt metsade kasutamine vaba aja veetmise kohana on tõrjunud ta väheväärtuslikesse elupaikadesse – näiteks okasmetsadesse, kaljustesse mägedesse, rabadele, põõsastikesse, soodesse ja rannikule. Ta toitub küülikutest ja pisinärilistest, nagu rotid, hiired, mügrid ja lemmingid. See kassiliik on hea ronija ning ta püüab puuokste vahel noori oravaid ja linde, kuid samas võib ta ka raibet süüa.
Sigimisperiood kestab jaanuarist märtsini ning kandeaeg on 63-68 päeva. Emasloom sünnitab tavaliselt 3-4 poega (üldse võib neid olla 1-8), varjates ennast koopas, mis asub puuõõnes, kaljude vahel või puujuurte all või ehk mõnes mahajäetud küüliku- või mägraurus.

ROOKASS

LEVILA: Aasia lääne-, kesk- ja lõunaosa, Kagu-Aasia, Kirde-Aafrika

PIKKUS: 50-94 cm

SABA: 23-31 cm

KAAL: 4-16 kg

Seltsingulisus: üksikisend
Staatus: haruldane

Kuigi teda kutsutakse siinseal ka džunglikassiks, on see sale pikajalaline kass tuntud rohkem soo- või rookassina. Ta jahib saaki lodudes, jõekallastel, mererannas, aga samuti inimasustuse naabruses asuvates kraavides ja tiikides, püüdes kuni nutria suurusi imetajaid, linde (ka koduline), roomajaid ning hea ujujana kalu ja amfiibe.
Isasloom ja emasloom võivad kokku jääda ning hoolitseda koos poegade eest.

LUITEKASS

LEVILA: Põhja-Aafrika, Aasia lääne-, kesk – ja lõunaosa

PIKKUS: 45-57 cm

SABA: 28-35 cm

KAAL: 1,5-3,5 kg

Seltsingulisus: üksikisend
Staatus: ohustatud

Tömpide küünistega luitekass elab ära üksnes oma saagi koemahlade ja ainult väga vähese lisavee arvel. Ta on väga osav kaevaja, püüdes nii kõrbehiiri, (kes on ta peamine saakloom) ja teisi taolisi närilisi, samuti püüab ta ka juhuslikult ettejuhtuvaid sisalikke ja madusid. Päevaseks varjualuseks kaevab ta endale uru.
Pesakonnas olevad kolm poega kasvavad kiiresti ja saavad juba kuue kuu pärast iseseisvaks.

PÜRENEE ILVES

LEVILA: Edela-Euroopa

PIKKUS: 85-110 cm

SABA: 13 cm

KAAL: 10-13 kg

Seltsingulisus: üksikisend
Staatus: ohustatud

Äärmiselt haruldane, kriitiliselt piiratud levikuga ja täieliku kaitse all olev pürenee ilves on tavalisest ilvesest umbes poole väiksem. Praeguseks piirdub ta levila üksnes kõrvaliste paikadega märgaladel ja kõrgustikel. See ilves varjub tihedas põõsastikus, kus leidub ta põhitoitu – küülikuid.

ILVES

LEVILA: Põhja-Euroopast kuni Aasia idaosani

PIKKUS: 0,8-1,3 m

SABA: 11-25 cm

KAAL: 8-38 kg

Seltsingulisus: üksikisend
Staatus: haruldane

Eelkõige segametsades elutseva kaslasenda on ilves inimtegevuse ja tagakiusamise tagajärjel tõrjutud osaliselt metsaga kaetus avamaastikele ning kaljustele mäenõlvadele. Sellegipoolest on tal hetkel kõigist kaslastest kõige laiema diapasooniga levila. Tema põhiliseks saakloomaks on hirved, kitsed, lambad ja teised sõralised, kes võivad teda ennast mõõtmetelt kuni neli korda ületada. Nende puudusel peab ta jahti jänestele ja viiksjänestele.

PUNAILVES

LEVILA: Kanada lõunaosa, USA, Mehhiko

PIKKUS: 65-110 cm

SABA 11-19 cm

KAAL: 4-15,5 kg

Seltsingulisus: üksikisend
Staatus: haruldane

Selle keskmist kasvu kaslase iseloomulikuks tunnuseks on lühike otsekui pügatud saba ning kroogitud kraetaoline kaelus ümber näo. Värvuselt on punailves peamiselt kollakaspruun ning alati võib ta kasukal leida ka mõningaid tähne – need võivad selgelt välja paista ja olla levinud üle kogu looma keha või olla nähtavad ainult kõhupoolel. Toiduks püüab ta jäneselisi, ent võib toime tulla ka toitudes vaid närilistest.

KARAKAL

LEVILA: Aafrika, Aasia lääne-, kesk- ja lõunaosa

PIKKUS: 60-91 cm

SABA: 23-31 cm

KAAL: 6-19 kg

Seltsingulisus: üksikisendid
Staatus: haruldane

Karakal, keda tema põõsastunud kõrbeliste elupaikade tõttu kutsutakse ka kõrbeilveseks, on kollakaspruun või punakas, kuigi nagu see kaslaste puhul üpris tavaline võib olla, esineb ka üleni musti (melanootilisi) isendeid. Ta on tuntud oma võime poolest hüpata vertikaalselt 3 meetri kõrgusele üles ning krahmata käpaga õhus lendavaid linde. Karakali peamiseks toiduallikaks on närilised, damaanid, jänesed, väikesed antiloobid, kodulinnud – ja loomad.

SERVAL

LEVILA: Aafrika

PIKKUS: 60-100 cm

SABA: 24-45 cm

KAAL: 9-18 kg

Seltsingulisus: üksikisend
Staatus: haruldane

Servalil, kes oma lahja kehaehituse ja pikkade jäsemetega meenutab välimuselt väikest gepardit, on tumedate laikudega kollakas karvkate. Talle meeldib elutseda märgalasid ääristatavate roostikes ning kõrkjastikes, kus peab jahti rottidele ja teistele sarnastele saakloomadele, aidates sel viisil farmereid võitluses näriliste vastu (koduloomi murravad servalid haruharva).
Pesakond koosneb tavaliselt 2 pojast, kes sünnivad 73-päevase kandeaja järel.

MARMORKASS

LEVILA: Aasia lõunaosa ja Kagu-Aasia

PIKKUS: 45-53 cm

SABA: 47-55 cm

KAAL: 2-5 kg

Seltsingulisus: üksikisend
Staatus: ohualdis

Marmorkass on vähetuntud liik, keda on leitud peamiselt niisketest troopilistest tasandikumetsadest. See väikesekasvulist pantrikku meenutav loom on pikasabaline osav ronija ning tõenäoliselt öise eluviisiga jahipidaja, kes toitub oravatest, lindudest ja teistest taolistest puude otsas elavatest olenditest. Selle kaslase kohta on vähe teada, kuid andmed, mida tänapäeval Tais kogutakse, aitavad sellele liigile pisut rohkem valgust heita.
Kandeaeg on 81 päeva, poegi 1-4.

KULDKASS

LEVILA: Lääne-ja Kesk-Aafrika

PIKKUS: 61-100 cm

KAAL: 5,5-16 kg

Seltsingulisus: üksikisend
Staatus: haruldane

Selle väheuuritud keskmise suurusega kaslase värvus võib varieeruda hallist punakaspruunini ning ta kasukas võib olla õrnalt tähniline. Ta elutseb peamiselt troopilises vihmametsas, kuid ka teistes metsatüüpides, iseäranis jõgede läheduses. Tema saakloomadeks on peamiselt rotid ja teised närilised, damaanid, väikest kasvu metsaantiloobid, ahivid (oletatavasti need, kes on juba eelnevalt haavatud) ja teised taolised väikeloomad ja linnud.

KÄÄBUSKASS

LEVILA: Aafrika lõunaosa

PIKKUS: 34-50 cm

SABA: 15-20 cm

KAAL: 1,5-3 kg

Seltsingulisus: üksikisend
Staatus: haruldane

See üks väiksemaid kaslasi on kõigest väikest kasvu koduse lemmikassi mõõtu. Tema kasukas on helepruun tumedate tugevate vöötidega, mis jäsemetel muutuvad laiemaks ja sulanduvad jalgade sisekülgedel ja taldade all ühtlaselt mustaks värvuseks. Ka kääbuskassi saakloomad on samamoodi väikesed: hiired, putukad termiitidest rändtirtsudeni, ämblikud, väikesed sisalikud ja linnud.
Hästi kohastunud eluks Karoos, Kalaharis ja teistes Lõuna-Aafrika kõrbelistes piirkondades, vajab ta harva joogivett.

KALAKASS

LEVILA: Aasia lõunaosast Kagu-Aasiani

PIKKUS: 75-86 cm

SABA: 25-33 cm

KAAL: 8-14 kg

Seltsingulisus: üksikisend
Staatus: haruldane

Oliivhall mustade tähnide ja lühikese sabaga kalakass on seotud peamiselt jõgede, järvede, soode ja rannikuäärsete mangroovisoodega. Muide, tema kohastumused vee-eluks on ainult käitumuslikku laadi, kuna lestad varvaste vahel praktiliselt puuduvad ja ka tema hambad pole kuigivõrd kohastunud libedate saakloomade haaramiseks. Kuigi see liik on paiguti tavaline, tähendab tema sõltuvus veeäärsetest elupaikadest, et tema populatsioon võib kannatada, kui märgalad tänu kuivendusele, inimasustuse laienemisele ja reostusele muutuvad.

Nagu nimest võib järeldada, on kalakass pooleldi veelise eluviisiga kütt, kes püüab kalu, konni, madusid, veeputukaid, krabisid, jõevähke ja karpe. Ta kas tõmbab saaklooma oma käpaga nagu kühvliga vee alt välja või sukeldub selle järele, tõustes mõnikord pinnale otse mõne veelinnu alt. Ta peab jahti ka väikestele kuivamaa-imetajatele, näiteks hiirtele.

LAMEPEA-KASS

LEVILA: Kagu-Aasia

PIKKUS: 41-50 cm

SABA: 13-15 cm

KAAL: 1,5-2 kg

Seltsingulisus: üksikisend
Staatus: ohualdis

Erakordselt väikesed ja madalal asetsevad kõrvad rõhutavad veelgi selle kalu, krevette, konni, närilisi ja linde püüdva pooleldi veelise eluviisiga röövlooma lamendunud laupa. Ta varbad on osaliselt lestadega varustatud ja küünised pole päris lõpuni sissetõmmatavad. Ülemised eespurihambad on suhteliselt suured ja teravad, aidates libedat saaki kinni hoida. Tüüpilisest kodukassist vaevalt suuremat lamepea-kassi võib tavaliselt kohata jõgede, järvede ja soode ümbruskonnas ning samuti niisutuskanalite ja kuivenduskraavide ääres.

MÄGIKASS

LEVILA: Lõuna-Ameerika lääneosa

PIKKUS: 58-64 cm

SABA: 41-48 cm

KAAL: 4 kg

Seltsingulisus: üksikisend
Staatus: ohustatud

See haruldase Andidest pärit mägikassi eluviiside kohta teatakse väga vähe. Ta on väike ja jõuline, pika koheva saba ning tiheda sooja hallikaspruuni karvkattega, tagaseljal võib näha vertikaalseid vööte, külgedel rosetikujulisi tähne ning jäsemete ja saba ümber rõngakujulisi vööte.
See kaslane elutseb kuivadel kaljustel nõlvadel umbes 3000 meetri kõrgusel ülevalpool metsapiiri. Ta püüab peamiselt närilisi, nagu näiteks viskatšasid (varem ka tšinšiljasid). Erinevalt paljudest teistest kaslastest ei ohusta seda liiki otseselt ei jaht ega elupaikade hävimine, kuid ohustatud on mõningad ta saakloomad, kellest ta sõltub.

OTSELOT

LEVILA: USA lõunaosast kuni Kesk- ja Lõuna-Ameerikani

PIKKUS: 50-100 cm

SABA: 30-45 cm

KAAL: 11,5-16 kg

Seltsingulisus: üksikisend
Staatus: haruldane

Selle kaslase kehal võib näha silmatorkavaid ahelaid meenutavaid rosette ja laike. Otselot, kes oma öiselt ja üksildaselt eluviisilt ning kombelt puude otsas ronida on tüüpiline kass, on väga kohanemisvõimeline ja elab väga erinevates elupaikades alates rohumaadest kuni soodeni, ühtlasi ka enamikus metsatüüpides. Ka ta saagivalik on äärmiselt laiahaardeline – peamiselt jahib ta pisinärilisi, aga samuti linde, sisalikke, kalu, nahkhiiri ja suuremaid loomi, nagu ahve, kilpkonni, hirvevasikaid, vöölasi ja sipelgaõgijaid.
Otseloti tiinusperiood kestab 79-85 päeva, pesakonnas on keskmiselt 2 (1-3) poega. Emasloomad hakkavad sigima 2 aasta vanuselt, isasloomad umbes 2,5 aasta vanuselt.

OTSELOTI KAITSE
1960, ja 70. aastatel kütiti otselotti karusnaha pärast väga ulatuslikult, aastas osteti kokku ligemale 200 000 nahka. Suuremas osas oma levilast on otselot praeguseks kaitse all riikliku seadusandluse tasemel ning mõningates kohtades on tema arvukus sellest peale kasvanud. Sellegipoolest seisavad otseloti ja paljude teiste metsades elutsevate liikide ees uued probleemid, peamiselt tänu lageraiest tingitud elupaikade hävimisele.

TIIGER

LEVILA: Aasia lõuna- ja idaosa

PIKKUS: 1,4-2,8 m

SABA: 60-110 cm

KAAL: 100-300 kg

Seltsingulisus: üksikisend
Staatus: ohustatud

Tiiger on kaslaste sugukonna suurim esindaja ning tema mustade vöötidega ja valgete laikudega oranž kasukas on korrapealt äratuntav. Tema mõõtmed, karvkatte värvus ja muster varieeruvad erinevate alamliikide piires. Kuigi ühtekokku on eristatud 8 alamliiki, on neist 3 1950ndatest alates hävinud ja allesjäänud 5 ohustatud. Tiigri geograafiline areaal ulatus omal ajal koguni Türgi idaosani, kuid praegusel ajal on ta taandunud Lõuna- ja Ida-Aasias asuvatesse “taskutesse”. Tiigri elupaik varieerub laiades piirides, alates Kagu-Aasia troopilistest metsadest kuni Siberi okasmetsadeni, kuid põhiliseks nõudeks sellele on tihe taimkate, ligipääs veele ning piisavas koguses suurekasvulisi jahiloomi. Pidades jahti enamasti öösiti, murrab tiiger peamiselt hirvi ja metssigu, mõnedes piirkondades ka kariloomi. Ta ei ütle ära ka väiksematest loomadest – ahvidest, lindudest, roomajatest ja kaladest – ja toitub küllalt meelsasti raibetest. Tiigrid võivad rünnata isegi ninasarviku- ja elevandipoegi. Ühekorraga on nad võimelised ära sööma kuni 40 kg liha ning suurema saaklooma juurde võivad nad 3-6 päeva jooksul tagasi pöörduda.
Tiigrid elavad enamasti üksikult, kuid pole seepärast antisotsiaalsed – aeg-ajalt võib mõnd isaslooma näha koos emase ja poegadega puhkamas või toitumas ja tiigrid võivad ka rännata gruppidena.
TIIGRI SENI SÄILINUD ALAMLIIGID
5 allesjäänud tiigri alamliiki erinevad üksteisest märkimisväärselt. Üldiselt on lõunapoolsema levikuga loomad väiksemad ja intensiivsema värvusega kui nende suuremad ja kahvatumad põhjamaised sugulased. Külmas kliimas elavatel tiigritel on aga tihedam karvkate.

SUMATRA TIIGER
Sumatra tiiger Panthera tigris sumatrae on tiigri alalmliikide hulgas kõige väiksem ja kõige tumedam. Tänapäeval on neid alles umbes 600 isendit.

SIBERI TIIGER
Siberi tiiger Panthera tigri altaica on suurim alamliik, värvuse poolest kõige heledam ja kõige pikema sabaga. Neid on säilinud ainult 150-200 isendit.

TIIGRI KAITSE
Salaküttimine, elupaikade hävimine ja üleküttimisest tingitud saakloomade vähesus on peamiseks ohuks kõigile tiigritele, kes on säilinud vaid hõredate populatsioonidena Venemaa idaosas, Hiinas, Sumatral ning aladel Vietnamist Indiani. Kuigi tiiger on enamikus piirkondades kaitstud, kütitakse neid illegaalselt tänaseni – peamiselt naha pärast ning Hiina rahvameditsiinis. Mitmete projektide raames – näiteks Nepaalis asub Chitwani Rahvuspark – viiakse läbi tiigripopulatsioonide seiret ning püütakse kindlaks teha, millised looduskaitselised meetmes oleksid vajalikud. Tööle on rakendatud salaküttide vastased grupid. (Püütakse ka koolitada rahvameditsiini kasutajaid.)

JAGUARUNDI

LEVILA: USA lõunaosast Lõuna-Ameerikani

PIKKUS: 55-77 cm

SABA: 33-60 cm

KAAL: 4,5-9 kg

Seltsingulisus: üksikisend
Staatus: haruldane

Jaguarundil, kes oma teravneva koonu, pika keha ja lühikesevõitu jalgadega on üldistes proportsioonides pigem kärplane kui kaslane, on mitmeid mustrita värvusvorme, alates mustast (enamasti metsas) kuni heleda hallikaspruuni või punaseni (kuivades põõsastikes). Tema elupaigad varieeruvad poolkõrbelistest põõsastikest vihmametsade ja soodeni. See päevase eluviisiga kass kütib enamasti maapinnal ning ta peamiseks jahisaagiks on linnud, närilised, küülikud, roomajad ja selgrootud.

PUUMA

LEVILA: Põhja-Ameerika lääne-ja lõunaosa, Kesk-Ameerika, Lõuna-Ameerika

PIKKUS: 1,1-2 m

SABA: 66-78 cm

KAAL: 67-105 kg

Seltsingulisus: üksikisend
Staatus: haruldane

Mõnestki “suurest” kaslasest kogukam puuma – keda kutsutakse ka pantriks, kuuguariks või mägilõviks – on tõenäoliselt rohkem suguluses väiksemate kaslastega. Suurem osa ta karvkattest on ühtlaselt tuhmkollane. Ta toob kuuldavale paljusid erinevaid häälitsusi, sigimisperioodil muuhulgas inimhäält meenutavaid karjatusi, aga möirata ta ei suuda.
Üllatavalt kohanemisvõimelisena elab puuma elupaikades, mis varieeruvad troopilistest vihmametsadest, kõrgmäestikest ja okasmetsadest kõrbeteni.  Väikeimetajad, nagu näiteks hiired, rotid , küülikud ja jänesed moodustavad paljudes piirkondades ta peamise toiduallika, vahetevahel langeb ta saagiks ka juhuslikke lambaid, mullikaid, põhjapõtru ja muid kariloomi; korjusest toitub puuma haruharva.
Poegimishooaeg on veebruarist septembrini. Pärast keskmiselt 92-päevast tiinust sünnib kaljulõhes või põõsastikus paiknevas urus 2-3 tähnilist poega (1-6). Tahket toitu hakkavad nad sööma 6- kuni 7-nädalaselt.

PANTRIK

LEVILA: Aasia lõuna- ja idaosa, Kagu-Aasia

PIKKUS: 60-110 cm

SABA: 55-91 cm

KAAL: 16-23 kg

Seltsingulisus: üksikisend
Staatuo: ohualdis

Korrapäratute elliptiliste mustaservaliste “pilvede” järgi kollakaspruunil, hallil või hõbedasel kasukal on se suurte kaslaste väikseim esindaja nii mõnski keeles omale nime saanud. Selle äärmiselt raskesti tabatava liigi kohta on väga vähe infot, kuid oma ronimisoskuste poolest võiks ta võistelda ni mõnegi väiksema kassiga. Peale selle on ta suurepärane hiilija, oskab ojtudest kõrvale hoida ja puhkab peamiselt puude otsas. Saakloomade hulka kuuluvad päridklased, gibonid ja linnud ning maapinnal ka okassead, põrsad ja hirvevasikad.

LEOPARD

LEVILA: Aasia lääne-, kesk-, lõuna-, ida- ja kaguosa, Aafrika

PIKKUS: 0,9-1,9 m

SABA: 60-110 cm

KAAL: 37-90 kg

Seltsinuglisus: üksikisend
Staatus: haruldane

Vähestel metsikutest kaslastest on niivõrd mitmekesine välimus või saagieelistus kui leopardil, kel on ka kõige laiem geograafiline asuala. Tema mitmekesine toidulaud sisaldab väikesi olevusi, nagu näiteks sõnnikumardikad ning suuri imetajaid, kes ületavad  tema enda kaalu mitmekordselt, nagu näiteks antiloobid. Suur saakloom võib anda kaheks nädalaks piisavalt toitu, kuid selline saak murtakse tavaliselt iga kolme päeva tagant, poegadega ema teeb seda veel kakas korda sagedamini.
Pärast 90-105 päevast tiinusperioodi sünnib tavaliselt 2 poega, keda hooldab emasloom. Kolmekuuselt nad võõrutatakse, kuid nad jäävad ema juurde veel vähemalt aastaks või isegi kauemaks ning sama pesakonna õed-vennad võivad veelgi pikemat aega koos püsida.
Kohanedes kiiresti võivad leopardid jahti pidada suurtest linnadest kõigest paari kilomeetri kaugusel. Vaatamata hulgaliselt ettetulevatele ohtudele on nad hästi toime tulnud.

PEIDUKOHT PUU OTSAS
Leopard on osav ronija ning ta kasutab oma tohutu jõudu, et hiivata oma saak üles puu otsa, kas koheseks või hilisemaks tarvitamiseks. Puuokste vahel võib ta segamatult süüa ning liha on raipesööjatest hüäänide ja šaakalite eest varjatud.

MUST PANTER
Leopardidel, nagu mitmetel kaslastel ja teistel loomade liikidel, esineb melanism. Selle geneetilise muudatuse (mutatsiooni) tulemusel sisaldab nii nahk kui ka karvkate suurtes kogustes musta pigmenti – melaniini. Kõige sagedasemat niisketes tihedates metsades elutsevat melanootilist leopardi, keda tuntakse ka “musta pantri” nime all, peeti kunagi eraldi liigiks. Kõrbetes elutsevad leopardid on kahvatukollased, rohumaadel elavad eredamad kollased.

IRBIS ehk LUMELEOPARD

LEVILA: Aasia kesk-, lõuna- ja idaosa

PIKKUS: 1-1,3 m

SABA: 80-100 cm

KAAL: 25-75 kg

Seltsingulisus: üksikisend
Staatus: ohualdis

See villataolise karvkattega suurt kasvu kaslane, kes saakloomade laia valiku poolest sarnaneb leopardiga eelistab elupaigana mägisteppides esinevaid kaljurüngastikke ja kiviseid seljandikke ning kuni 5000 meetri kõrgusele ulatuvaid kaljuseid põõsastikke ja hõredat okasmetsa. Ta on võimeline küttima jakke ja eesleid, kuid põhilise osa ta saagist moodustavad väiksemad loomad.

JAAGUAR

LEVILA: Kesk-Ameerikast kuni Lõuna-Ameerika põhjaosani

PIKKUS: 1,1-1,9 m

SABA: 45-75 cm

KAAL: 36-160 kg

Seltsingulisus: üksikisend
Staatus: haruldane

Jaaguar, kes on Uue Maailma ainuke “suur kass”, meenutab leopardi, kuid ta mustrit moodustavatel rosettidel on keskel tumedad täpid. Ta on masajam ja tugevam, tal on suurem ja laiem pea ning lihaselised jäsemed. Ta eelistab vesiseid elupaiku, näiteks püsivalt liigniiskeid soid ja sesoonse üleujutusega metsi, kus kütib peamiselt keskmise suurusega imetajaid nagu hirved, pekaarid ja taapirid. Vaatamata seadusega kehtestatud kaitsemeetmetele ning karusnaha pärast peetava jahi piiramisele kujutab elupaikade hävitamine ja jaht talle kasvavat ohtu.

GEPARD

LEVILA: Aafrika, Aasia lääneosa

PIKKUS: 1,1-1,5 m

SABA: 60-80 cm

KAAL: 21-72 kg

Seltsingulisus: üksikisend/paar
Staatus: ohualdis

Gepard, kes on tuntud maailma kiirema maismaal elava loomana, on suuteline 10-20 sekundi vältel sööstma kiirusega üle 100 km/h, ent seejärel hakkab ta organism üle kuumenema. Kui saakloom suudab edumaad hoida kauem, siis õnnestub tal tavaliselt põgeneda. Gepard toitub keskmise suurusega kabjalistest ning ka väiksematest loomadest, näiteks jänestest. Ta on seltsivam kui ükski teine suurtest kaslastest, välja arvatud lõvi.
Pojad lahkuvad ema juurest 13-20 kuu vanuselt, kuid võivad veel mitmeks kuuks kokku jääda, kusjuures sama pesakonna noored isasloomad võivad koos püsida aastaid.

GEPARDI KAITSE
Selleks, et jälgida metsloomade ohjamise mõju ja kariloomade kaitsemeetmeid, püüti Namiibias mõned gepardid, kellele paigaldati raadiosaatjatega varustatud kaelarihmad. Loomade liikumist hakati jälgima vahetult pärast nende vabastamist.

LÕVI

LEVILA: Aafrika, Aasia lõunaosa (Giri mets)

PIKKUS: 1,7-2,5 m

SABA: 0,9-1,1 m

KAAL: 150-250 kg

Seltsingulisus: rühm
Staatus: ohualdis

Kaslaste hulgas ainulaadselt moodustavad lõvid pikaajalisi lähedalt seotud ühiselulisi gruppe. Neid praide arvestatakse emaliini järgi ning sinna kuulub veel keskmiselt 4-6 suguluses olevat täiskasvanut looma koos poegadega. Emasloomad poegivad tavaliselt ühel ajal ning imetavad ka üksteise järeltulijaid. Iga praid hõivab endale jahimaa ning suurte saakloomade  (näiteks sebrade) püüdmisel tegutsevad praidiliikmed koos. Lõvid otsivad toitu ka üksinda, püüdes pisinärilisi, jäneseid ja roomajaid. Täiskasvanud isased elavad üksinda või moodustavad rühma, kuhu kuulub 2-3 võõrast või 4-5 suguluses olevat (enamasti ühest ja samast praidist pärit) isaslooma. Iga taoline liit hõivab suure ala, mida ta kaitseb teiste isasloomade rühmade eest.

HAID

MANTELHAI

LEVIALA: Atlandi ookeani idaosa, India ookeani edelaosa, Vaikse ookeani idaosa

PIKKUS: kuni 2 m

KAAL: pole registreeritud

SIGIMINE: munaspoegija

Staatus: ebaselge

Need ebaharilikud süvamerehaid näevad täidetud lõpusepilude, ühe väikese seljauime ja oluliselt suurema pärakuuimega välja rohkem angerja kui hai moodi. Ta toitub pehmekehalistest loomadest nagu kalmaaridest ja ka teistest kaladest. Ta sarnaneb pigem mõne ammu väljasurnud liigiga ning tal ei ole elus lähedasi sugulasi.

PORT JACKSONI HÄRGHAI

LEVILA: Asutraalia (kaasa arvatud Tasmaania), Uus-Meremaa

PIKKUS: kuni 1,7 m

KAAL: pole registreeritud

SIGIMINE: muneja

Staatus: paiguti tavaline

See hai kuulub koos sarvhärghaiga 8 liigist koosnevasse perekonda, kellel kõigil on massiivne pea, jõulised lõuad ja võimsad hambad. Tema suu on alaseisune ja see võimaldab toituda meritähtedest, merisiilikutest ning teistest merepõhja loomadest. Port Jacksoni härghai elab kaldalähedastes vetes ning muneb suuri spiraaljate munakottidega mune.

AHANEV KEHA
Selle hai keha muutub pea poolt saba suunas järjest kitsamaks. Tema mõlemal seljauimel on ogad ning tumedad triibud seljal ja külgedel moodustavad rakmetesarnase mustri.

SARVHÄRGHAI

LEVILA: Vaikse ookeani kirdeosa

PIKKUS: 97 cm maks. 1,2 m

KAAL: üle 10 kg

SIGIMINE: muneja

Staatus: paiguti tavaline

Seda aeglaselt liikuvat valdavalt üksildast ööelulist haid võib leida kaljuse või liivase merepõhja lähedalt ja kelpvetika puhmastest. Oma lihaselisi painduvaid paarilisi uimi kasutades võib ta “jalutada” mööda merepõhja. Päevaajal lamab kala liikumatult kaljude vahel ja urgudes ning puhkab sageli pea kaljupraos. Sellel hail on seasarnane ninamik ja väike suu. Tema laienenud ja lamenenud suu tagaosas asuvaid hambaid kasutatakse saagi jahvatamiseks, kelleks on merisiilikud, krabid ning vahel ka luukalad. Sarvhärghaid paarituvad detsembris või jaanuaris. Emane muneb kaljudele või nende praegudesse 30 muna. Munakottidel on keerukas spiraalijas kuju ja see aitab neid kindlalt paigs hoida.

AUSTRAALIA HABEHAI

LEVILA: Jaapan, Lõuna-Hiina meri, Austraalia

PIKKUS: 1,8 m, maks. 3,2 m

KAAL: pole registreeritud

SIGIMINE: eluspoegija

Staatus: paiguti tavaline

Austraalia habehai on suur aeglaselt liikuv lamenenud kehaga hai, kes elab kaldalähedases madalas vees. Aktiivse jahtimise asemel, puhkab ta merepõhjas ning ründab haardeulatusse sattuvaid loomi. Mõõna ajal võib ta end kaljudel ühest loigust teise lohistada viibides osaliselt õhu käes. Kuigi üldiselt mitteagressiivne, võib asutraalia habehai talle kogemata peale astudes tekitada tõsiseid vigastusi.

TÄIUSLIK MASKEERING
Asutraalia habehai täpiline värvus ja lame kobruline keha loovad iselaadse varjestuse merepõhjal. Puidusarnaste nahavoltide tõttu ninamiku ümber võib juhtuda, et krabid, homaarid ja kaheksajalad ujuvad otse ootava hai suhu.

VALGETÄPP-BAMBUSHAI

LEVIL: India ookean, Vaikne ookean

PIKKUS: kuni 95 cm

KAAL: pole registreeritud

SIGIMINE: muneja

Staatus: paiguti tavaline

Väikesed mõõtmed ja aktraktiivne välimus on muutunud selle hai üsna populaarseks sukeldujate hulgas. Ta sihvaka keha tumedal taustal on heledad täpid ning ristsuunalised tumedad vöödid. Lühikesed tundlad suu ees aitavad tal toitu leida; suu asub vahetult silmade ees. Valgetäpp-bambushai kasutab oma jämedaid rinna- ja kõhuuimi kaljudel ronimiseks.

KAHVATU KASSHAI

LEVILA: Uus-Meremaa ja Põhja-Austraalia

PIKKUS: kuni 1 m

KAAL: pole registreeritud

SIGIMINE: munaspoegija

Staatus: paiguti tavaline

Kahvatu kasshai on tuntud ka pimehaina ja teda on kerga ära tunda suure musta täpi järgi kummagi rinnauime taga; kogu ülejäänud osa kehast katavad väiksemad mustad täpid. Neid esineb korallriffide lähistel kaldavees ning ta kasutab oma jämedaid lihaselisi rinna- ja kõhuuimi ookeani põhjal kõndimiseks. Merepõhjas uuristades jahib ta kaljulõhedest toiduks krabisid, krevette, usse ning kalu, lootes seejuures varitsustaktikale ja heale varjevärvusele. Kahvatud kasshaid paarituvad ajavahemikus juulist septembrini ja emane muneb munad paarikaupa.

SEBRA-VÖÖTHAI

LEVILA: India ookean, Vaikne ookean

PIKKUS: 2,8 m, maks 3,5 m

KAAL: üle 30 kg

SIGIMINE: muneja

Staatus: paiguti tavaline

Sebra-vööthai on pruunitäpiline hai, kelle ebatavaliselt paindlik keha võimaldab tal oma elupaiga korallriffide kitsastest kaljulõhedest saagiks välja ajada krevette, krabisid ja väikesi luukalu. Otse ninamiku all asetsev suu on suunatud allapoole, võimaldades toituda ka merepõhjas elavatest molluskitest. Puhkeperioodil lesib hai merepõhjas veidi ülestõstetud esiosaga sirgetel rinnauimedel, pea hoovuse suunas. See on ainus liik selles perekonnas.

AMMHAI

LEVILA: Vaikse ookeani idaosa, Atlandi ookeani lääne – ja idaosa

PIKKUS: 3 m, maks 4,3 m

KAAL: üle 150 kg

SIGIMINE: eluspoegija

Staatus: paiguti tavaline

Ammhail on väga hea sitke nahk ja suu all paar poiseid, millega ta kompab merepõhjast toiduks selgrootuid. Väike suu ja suur neeluosa moodustava võimsa imemisaparaadi, mille abil saab see hai saaki kiiresti suhu tõmmata. Päevaaja veedab ammhai puhates merepõhja kaljulõhedes või urgudes, kust neid võib vahel leida mitme tosina isendiliste gruppidena teineteise peal lesimas. Vaiksete kaldaalade elanikuna võib ta rinnauimi jalgadena kasutades “kõndida” mööda merepõhja. Ammhai pole üldiselt inimesele ohtlik, kuid võib provotseerides oma ohvrit hoida raudses buldoogihaardes.

VAALHAI

LEVILA: Troopilistes ja parasvöötme vetes kogu maailmas

PIKKUS: 12 m, maks 14 m

KAAL: üle 12 tonni

SIGIMINE: eluspoegija

Staatus: ohualdis

Vaalhai on maailma suurim kala. Vaatamata hirmuäratavale välimusele on ta inimesele suhteliselt ohutu, toitudes peamiselt planktonist ja filtreerides neid läbi lõpuste. Tema suu asub haide puhul ebaharilikult ninamiku otsas ja kuigi lõugade läbimõõt võib olla üle 1 m, on need varustatud imetillukeste hammastega. Vaalhaid toituvad tavaliselt libisedes aeglaselt merepinna lähedal, kus lasevad end vähe häirida. Neid on nähtud toitumas ka vertikaalasendis kasutades suud toidu ammutamiseks nagu hiigelkappa. Kui planktonit on rohkesti, koguneb neid vahel arvukalt, kuid tavaliselt elavad nad oma elu erakuna.
Vaalhaide sigimiskäitumisest, nagu ka migratsioonist troopilistes meredes teatakse väga vähe.

LIIVHAI

LEVILA: Vaikse ookeani lääneosa, Atlandi ookeani lääne- ja idaosa, India ookeani lõunaosa

PIKKUS: kuni 4,3 m

KAAL: üle 150 kg

SIGIMINE: eluspoegija

Staatus: ohualdis

Liivhai on tumepruun või beež, kehal ning uimedel tumepruunide hajusate laikudega ning tal on eriline “teravahambuline” välimus. See on suur kohmakas kala, kelle suur suu ja seljauimed asetsevad natuke tagapool kui enamikul haidest. Ta neelab veepinnalt õhku ja hoiab seda maos oma ujuvuse reguleerimiseks. Aeglase, kuid tugeva ujujana toitub ta nii erinevatest luukaladest kui ka kalmaaridest, krabidest ja homaaridest; liivhaisid on nähtud ka tegemas koostööd kalaparve piiramisel.
On teada, et liivhaide embrüod on kannibalistid. Pärast ülejäänud munade ärasöömist munakotis hautakse ellujäänud embrüod välja, neil arenevad hambad ning emaka sees sööb üks embrüo teise ära. Kummaski kahest emakast jääb ellu vaid üks embrüo.

MÕRTSUKHAI

LEVILA: Troopiliste ja parasvöötme vetes kogu maailmas, mõnikord ka külmades vetes

PIKKUS: 6 m, maks. 8m

KAAL: 2 tonni

SIGIMINE: eluspoegija

Staatus: ohualdis

Mõrtsukhaid, keda tuntakse ka suure valge või valge teravikuna võib süüdistada rohkemates rünnakutes inimestele kui ühtegi teist haid, kuigi uurimuse kohaselt lastakse suurem osa inimohvreid kohe rünnaku järgselt lahti.
Võimsa ujujana libiseb mõrtsukhai veepinnal või vahetult selle all läbides väga kiiresti pikki vahemaid. Ta teeb ka kiireid lühikesi sööste ning võib vaatemänguliselt veest välja hüpata.

Nagu ka teised sellesse perekonda kuuluvad liigid on tal võime hoida oma lihastes ebatavaliselt kõrget temperatuuri, mis parandab ujumise efektiivsust.
Kuigi mõrtsukhaid on valdavalt eraklikud, võib neid vahetevahel loomakorjustest toitumas kohata ka paaride või väikeste gruppidena, kusjuures suuremad isendid söövad eelisjärjekorras. Oma hierarhia ning domineerimise kindlustamiseks võivad need haid ujuda mitmel eri moel.
Saakloomadena kasutatakse valdavalt hülgeid, merelõvisid, delfiine ja suuri kalu kaasa arvatud teisi haisid; kuid see liik võib toituda ükskõik missugusest elusolendist, keda neil õnnestub kätte saada. Kõigepealt ründab ta välkkiirelt ning tõmbub seejärel tagasi, oodates haavatud saagi nõrgenemist, et siis tagasi tulla ja ohver rahulikult ära süüa.
Isastest suuremas emased poegivad 4-14 1,2 m pikkust või pikemat elus poega. Emakas olles toituvad pojad viljastamata munadest või teistest embrüotest.
Kuigi mõnes maailma paigas on need liigid kaitse all, on see kala populaarne kalaspordis ning nende arvukus langeb kiiresti.

VÕIMSAD RELVAD
Suurte kolmnurksete jämedalt saagjate hammastega relvastatud mõrtsukhail on suurepäranevarustus selleks, et rebida liha ettesattuvalt saakloomalt. Seda haid on nähtud ujumas paljastatud hammaste ja pärani lõugadega. See võib toimuda kas toidukonkurentide hoiatamiseks või rivaalide peletamiseks oma territooriumilt.