KASLASED

SUGUKOND – KASLASED

KASLASED OMA NÕTKE lihaselise keha, teravate meelte, hästi välja arenenud hammaste ning käppade, välkkiirete reflekside ja maskeerimisvärvusega on lausa näidiskütid. Tegelikult ongi kaslased lihasööjatest imetajatest kõige spetsialiseerunumad. Ebatavalised on nad ka selle poolest, et kõik liigid on üksteisega hämmastavalt sarnased, erinevused näiteks tiigri ja kodukassi vahel on üllatavalt väikesed. Seetõttu on väiksemakasvuliste kaslaste klassifitseerimine alati problemaatiline olnud: nad kõik võib paigutada ühte perekonda Felis või jagada mitme erineva perekonna vahel. Kaslased on levinud kõikjal Euraasias, Aafrikas ja Ameerikas (kodukassi võib leida kõikjal maailmas), mägismaadest kõrbeteni. Paljud liigid elevad metsades. Kõik kaslased peale kõige suuremate liikide on ülihead ronijad ning mitmed neist ujuvad suurepäraselt. Enamus kaslasi elab üksikult.

ANATOOMIA
Kaslastel on ümar nägu ja suhteliselt lühike koon, kuid suu avaneb see-eest väga laialt. Raske alalõualuu lisab hammustusele võimsust ning pikad silmahambad on abiks saagi haaramisel ja purenemisel. Kiskhambad (muundunud purihambad), mis on võimelised tükeldama luid ja kõõluseid, on hästi arenenud. Kaslased on kaetud pehme karvkattega, mis on sageli vöödiline või tähniline ning nende saba on painduv, karvane ja enamasti pikk. Esijäsemetel on 5 varvast, tagajäsemetel 4 ja nad kõik on varustatud kõverate sissetõmmatavate küünistega saagi kinnihoidmiseks. Tavaliselt on küünised sisse tõmmatud, mis aitab hoida neid teravatena, kuid vajadusel (näiteks ronimisel) kargavad nad esile umbes samal põhimõttel kui käänispeaga nuga. Hääletu liikumise hõlbustamiseks on talla all olevad paljad päkad ümbritsetud karvadest.

MEELED
Kõigil kaslastel on teravad meeled. Suure ettepoole suunatud silmad aitavad neil vahemaid õigesti hinnata. Sõltuvalt liigist tõmbuvad pupillid eredas valguses kokku kas piluks või augukeseks ning avanevad pimedas väga laialt, andes neile suurepärase öise nägemise.  Kõrvad on suured, liikuvad ja lehtrikujulised, püüdmaks saaklooma poolt tehtud helisid, samas kui pikad, jäigad ja väga tundlikud kompekarvad aitavad neil navigeeruda ja öösel jahti pidada. Lõhnameel on samuti hästi areneneud ning suulaes asub neil “haistmismaitsmiselund” (jacobsoni elund), mis eristab sugulisi, indlemisega seotud lõhnu. Põskedel, laubal, sama all ning küüniste vahel paiknevatest lõhnanäärmetest pärit nõred annavad informatsiooni looma soo ja vanuse kohta.

JAHIPIDAMISMEETODID
Mõned kaslased otsivad saaki aktiivselt, kuid teised varjavad end ja ootavad mööduvaid ohvreid. Paljud kasutavad nende kahe meetodi kombinatsiooni.  Kummagil juhul kujutab kaslase karvkate endast maskeerimisvahendit: näiteks tiigri vöödid sulavad hästi ühte kõrge rohuga, samas kui paljud metsas elavad liigid on tähnilised, et imiteerida läbi lehestiku paistva päikese laike. Vahemaa, mille tagant kaslane oma saaki püüdma asub, on liigiti erinev. Raskema kehaehitusega kaslased, näiteks tiigrid, eelistavad hiilimist ja kallalesööstu; gepard kasutab plahvatuslikku stardikiirendust – 110 km/h. Mõned väiksemad kaslased, näiteks serval, peavad jahti kõrges rohustus ning kasutavad vedrunuku hüppeid meenutavat taktikat, et oma saakloomi üllatada ja neid jooksu peletada.
Kaslased peavad jahti kõigile loomadele, keda on võimelised kinni püüdma ja maha murdma. Suured kaslased on spetsialiseerunud saakloomadele, kes on neist endist suuremad ning nad on võimelised korjust lühikest maad ka lohistama, vedamaks seda ohutusse toitumispaika. Väiksemad kaslased otsivad närilisi ja line, ja mõned neist, näiteks kalakass, kahlavad ojades, et krahmata sealt kalu.

METSKASS

LEVILA: Euroopa, Aasia lääne- ja keskosa, Aafrika

PIKKUS: 50-75 cm

SABA: 21-35 cm

KAAL: 3-8 kg

Seltsingulisus: üksikisend
Staatus: haruldane

Metskass meneutab pisut suuremat, tugevama kehaehitusega pikemakarvalist (erit talvel) varianti kodusest vöödilisest kassist. See liik annab kodukassiga hõlpsasti järeltulijaid ja arvatakse, et aafrika alamliik Felis sylvestris libyca (ookerkass) ongi kodukassi esivanem. Metskassi eelistatud elupaigaks on segametsatüüpi puistud, kuid elupaikade hävimine ja inimeste poolt metsade kasutamine vaba aja veetmise kohana on tõrjunud ta väheväärtuslikesse elupaikadesse – näiteks okasmetsadesse, kaljustesse mägedesse, rabadele, põõsastikesse, soodesse ja rannikule. Ta toitub küülikutest ja pisinärilistest, nagu rotid, hiired, mügrid ja lemmingid. See kassiliik on hea ronija ning ta püüab puuokste vahel noori oravaid ja linde, kuid samas võib ta ka raibet süüa.
Sigimisperiood kestab jaanuarist märtsini ning kandeaeg on 63-68 päeva. Emasloom sünnitab tavaliselt 3-4 poega (üldse võib neid olla 1-8), varjates ennast koopas, mis asub puuõõnes, kaljude vahel või puujuurte all või ehk mõnes mahajäetud küüliku- või mägraurus.

ROOKASS

LEVILA: Aasia lääne-, kesk- ja lõunaosa, Kagu-Aasia, Kirde-Aafrika

PIKKUS: 50-94 cm

SABA: 23-31 cm

KAAL: 4-16 kg

Seltsingulisus: üksikisend
Staatus: haruldane

Kuigi teda kutsutakse siinseal ka džunglikassiks, on see sale pikajalaline kass tuntud rohkem soo- või rookassina. Ta jahib saaki lodudes, jõekallastel, mererannas, aga samuti inimasustuse naabruses asuvates kraavides ja tiikides, püüdes kuni nutria suurusi imetajaid, linde (ka koduline), roomajaid ning hea ujujana kalu ja amfiibe.
Isasloom ja emasloom võivad kokku jääda ning hoolitseda koos poegade eest.

LUITEKASS

LEVILA: Põhja-Aafrika, Aasia lääne-, kesk – ja lõunaosa

PIKKUS: 45-57 cm

SABA: 28-35 cm

KAAL: 1,5-3,5 kg

Seltsingulisus: üksikisend
Staatus: ohustatud

Tömpide küünistega luitekass elab ära üksnes oma saagi koemahlade ja ainult väga vähese lisavee arvel. Ta on väga osav kaevaja, püüdes nii kõrbehiiri, (kes on ta peamine saakloom) ja teisi taolisi närilisi, samuti püüab ta ka juhuslikult ettejuhtuvaid sisalikke ja madusid. Päevaseks varjualuseks kaevab ta endale uru.
Pesakonnas olevad kolm poega kasvavad kiiresti ja saavad juba kuue kuu pärast iseseisvaks.

PÜRENEE ILVES

LEVILA: Edela-Euroopa

PIKKUS: 85-110 cm

SABA: 13 cm

KAAL: 10-13 kg

Seltsingulisus: üksikisend
Staatus: ohustatud

Äärmiselt haruldane, kriitiliselt piiratud levikuga ja täieliku kaitse all olev pürenee ilves on tavalisest ilvesest umbes poole väiksem. Praeguseks piirdub ta levila üksnes kõrvaliste paikadega märgaladel ja kõrgustikel. See ilves varjub tihedas põõsastikus, kus leidub ta põhitoitu – küülikuid.

ILVES

LEVILA: Põhja-Euroopast kuni Aasia idaosani

PIKKUS: 0,8-1,3 m

SABA: 11-25 cm

KAAL: 8-38 kg

Seltsingulisus: üksikisend
Staatus: haruldane

Eelkõige segametsades elutseva kaslasenda on ilves inimtegevuse ja tagakiusamise tagajärjel tõrjutud osaliselt metsaga kaetus avamaastikele ning kaljustele mäenõlvadele. Sellegipoolest on tal hetkel kõigist kaslastest kõige laiema diapasooniga levila. Tema põhiliseks saakloomaks on hirved, kitsed, lambad ja teised sõralised, kes võivad teda ennast mõõtmetelt kuni neli korda ületada. Nende puudusel peab ta jahti jänestele ja viiksjänestele.

PUNAILVES

LEVILA: Kanada lõunaosa, USA, Mehhiko

PIKKUS: 65-110 cm

SABA 11-19 cm

KAAL: 4-15,5 kg

Seltsingulisus: üksikisend
Staatus: haruldane

Selle keskmist kasvu kaslase iseloomulikuks tunnuseks on lühike otsekui pügatud saba ning kroogitud kraetaoline kaelus ümber näo. Värvuselt on punailves peamiselt kollakaspruun ning alati võib ta kasukal leida ka mõningaid tähne – need võivad selgelt välja paista ja olla levinud üle kogu looma keha või olla nähtavad ainult kõhupoolel. Toiduks püüab ta jäneselisi, ent võib toime tulla ka toitudes vaid närilistest.

KARAKAL

LEVILA: Aafrika, Aasia lääne-, kesk- ja lõunaosa

PIKKUS: 60-91 cm

SABA: 23-31 cm

KAAL: 6-19 kg

Seltsingulisus: üksikisendid
Staatus: haruldane

Karakal, keda tema põõsastunud kõrbeliste elupaikade tõttu kutsutakse ka kõrbeilveseks, on kollakaspruun või punakas, kuigi nagu see kaslaste puhul üpris tavaline võib olla, esineb ka üleni musti (melanootilisi) isendeid. Ta on tuntud oma võime poolest hüpata vertikaalselt 3 meetri kõrgusele üles ning krahmata käpaga õhus lendavaid linde. Karakali peamiseks toiduallikaks on närilised, damaanid, jänesed, väikesed antiloobid, kodulinnud – ja loomad.

SERVAL

LEVILA: Aafrika

PIKKUS: 60-100 cm

SABA: 24-45 cm

KAAL: 9-18 kg

Seltsingulisus: üksikisend
Staatus: haruldane

Servalil, kes oma lahja kehaehituse ja pikkade jäsemetega meenutab välimuselt väikest gepardit, on tumedate laikudega kollakas karvkate. Talle meeldib elutseda märgalasid ääristatavate roostikes ning kõrkjastikes, kus peab jahti rottidele ja teistele sarnastele saakloomadele, aidates sel viisil farmereid võitluses näriliste vastu (koduloomi murravad servalid haruharva).
Pesakond koosneb tavaliselt 2 pojast, kes sünnivad 73-päevase kandeaja järel.

MARMORKASS

LEVILA: Aasia lõunaosa ja Kagu-Aasia

PIKKUS: 45-53 cm

SABA: 47-55 cm

KAAL: 2-5 kg

Seltsingulisus: üksikisend
Staatus: ohualdis

Marmorkass on vähetuntud liik, keda on leitud peamiselt niisketest troopilistest tasandikumetsadest. See väikesekasvulist pantrikku meenutav loom on pikasabaline osav ronija ning tõenäoliselt öise eluviisiga jahipidaja, kes toitub oravatest, lindudest ja teistest taolistest puude otsas elavatest olenditest. Selle kaslase kohta on vähe teada, kuid andmed, mida tänapäeval Tais kogutakse, aitavad sellele liigile pisut rohkem valgust heita.
Kandeaeg on 81 päeva, poegi 1-4.

KULDKASS

LEVILA: Lääne-ja Kesk-Aafrika

PIKKUS: 61-100 cm

KAAL: 5,5-16 kg

Seltsingulisus: üksikisend
Staatus: haruldane

Selle väheuuritud keskmise suurusega kaslase värvus võib varieeruda hallist punakaspruunini ning ta kasukas võib olla õrnalt tähniline. Ta elutseb peamiselt troopilises vihmametsas, kuid ka teistes metsatüüpides, iseäranis jõgede läheduses. Tema saakloomadeks on peamiselt rotid ja teised närilised, damaanid, väikest kasvu metsaantiloobid, ahivid (oletatavasti need, kes on juba eelnevalt haavatud) ja teised taolised väikeloomad ja linnud.

KÄÄBUSKASS

LEVILA: Aafrika lõunaosa

PIKKUS: 34-50 cm

SABA: 15-20 cm

KAAL: 1,5-3 kg

Seltsingulisus: üksikisend
Staatus: haruldane

See üks väiksemaid kaslasi on kõigest väikest kasvu koduse lemmikassi mõõtu. Tema kasukas on helepruun tumedate tugevate vöötidega, mis jäsemetel muutuvad laiemaks ja sulanduvad jalgade sisekülgedel ja taldade all ühtlaselt mustaks värvuseks. Ka kääbuskassi saakloomad on samamoodi väikesed: hiired, putukad termiitidest rändtirtsudeni, ämblikud, väikesed sisalikud ja linnud.
Hästi kohastunud eluks Karoos, Kalaharis ja teistes Lõuna-Aafrika kõrbelistes piirkondades, vajab ta harva joogivett.

KALAKASS

LEVILA: Aasia lõunaosast Kagu-Aasiani

PIKKUS: 75-86 cm

SABA: 25-33 cm

KAAL: 8-14 kg

Seltsingulisus: üksikisend
Staatus: haruldane

Oliivhall mustade tähnide ja lühikese sabaga kalakass on seotud peamiselt jõgede, järvede, soode ja rannikuäärsete mangroovisoodega. Muide, tema kohastumused vee-eluks on ainult käitumuslikku laadi, kuna lestad varvaste vahel praktiliselt puuduvad ja ka tema hambad pole kuigivõrd kohastunud libedate saakloomade haaramiseks. Kuigi see liik on paiguti tavaline, tähendab tema sõltuvus veeäärsetest elupaikadest, et tema populatsioon võib kannatada, kui märgalad tänu kuivendusele, inimasustuse laienemisele ja reostusele muutuvad.

Nagu nimest võib järeldada, on kalakass pooleldi veelise eluviisiga kütt, kes püüab kalu, konni, madusid, veeputukaid, krabisid, jõevähke ja karpe. Ta kas tõmbab saaklooma oma käpaga nagu kühvliga vee alt välja või sukeldub selle järele, tõustes mõnikord pinnale otse mõne veelinnu alt. Ta peab jahti ka väikestele kuivamaa-imetajatele, näiteks hiirtele.

LAMEPEA-KASS

LEVILA: Kagu-Aasia

PIKKUS: 41-50 cm

SABA: 13-15 cm

KAAL: 1,5-2 kg

Seltsingulisus: üksikisend
Staatus: ohualdis

Erakordselt väikesed ja madalal asetsevad kõrvad rõhutavad veelgi selle kalu, krevette, konni, närilisi ja linde püüdva pooleldi veelise eluviisiga röövlooma lamendunud laupa. Ta varbad on osaliselt lestadega varustatud ja küünised pole päris lõpuni sissetõmmatavad. Ülemised eespurihambad on suhteliselt suured ja teravad, aidates libedat saaki kinni hoida. Tüüpilisest kodukassist vaevalt suuremat lamepea-kassi võib tavaliselt kohata jõgede, järvede ja soode ümbruskonnas ning samuti niisutuskanalite ja kuivenduskraavide ääres.

MÄGIKASS

LEVILA: Lõuna-Ameerika lääneosa

PIKKUS: 58-64 cm

SABA: 41-48 cm

KAAL: 4 kg

Seltsingulisus: üksikisend
Staatus: ohustatud

See haruldase Andidest pärit mägikassi eluviiside kohta teatakse väga vähe. Ta on väike ja jõuline, pika koheva saba ning tiheda sooja hallikaspruuni karvkattega, tagaseljal võib näha vertikaalseid vööte, külgedel rosetikujulisi tähne ning jäsemete ja saba ümber rõngakujulisi vööte.
See kaslane elutseb kuivadel kaljustel nõlvadel umbes 3000 meetri kõrgusel ülevalpool metsapiiri. Ta püüab peamiselt närilisi, nagu näiteks viskatšasid (varem ka tšinšiljasid). Erinevalt paljudest teistest kaslastest ei ohusta seda liiki otseselt ei jaht ega elupaikade hävimine, kuid ohustatud on mõningad ta saakloomad, kellest ta sõltub.

OTSELOT

LEVILA: USA lõunaosast kuni Kesk- ja Lõuna-Ameerikani

PIKKUS: 50-100 cm

SABA: 30-45 cm

KAAL: 11,5-16 kg

Seltsingulisus: üksikisend
Staatus: haruldane

Selle kaslase kehal võib näha silmatorkavaid ahelaid meenutavaid rosette ja laike. Otselot, kes oma öiselt ja üksildaselt eluviisilt ning kombelt puude otsas ronida on tüüpiline kass, on väga kohanemisvõimeline ja elab väga erinevates elupaikades alates rohumaadest kuni soodeni, ühtlasi ka enamikus metsatüüpides. Ka ta saagivalik on äärmiselt laiahaardeline – peamiselt jahib ta pisinärilisi, aga samuti linde, sisalikke, kalu, nahkhiiri ja suuremaid loomi, nagu ahve, kilpkonni, hirvevasikaid, vöölasi ja sipelgaõgijaid.
Otseloti tiinusperiood kestab 79-85 päeva, pesakonnas on keskmiselt 2 (1-3) poega. Emasloomad hakkavad sigima 2 aasta vanuselt, isasloomad umbes 2,5 aasta vanuselt.

OTSELOTI KAITSE
1960, ja 70. aastatel kütiti otselotti karusnaha pärast väga ulatuslikult, aastas osteti kokku ligemale 200 000 nahka. Suuremas osas oma levilast on otselot praeguseks kaitse all riikliku seadusandluse tasemel ning mõningates kohtades on tema arvukus sellest peale kasvanud. Sellegipoolest seisavad otseloti ja paljude teiste metsades elutsevate liikide ees uued probleemid, peamiselt tänu lageraiest tingitud elupaikade hävimisele.

TIIGER

LEVILA: Aasia lõuna- ja idaosa

PIKKUS: 1,4-2,8 m

SABA: 60-110 cm

KAAL: 100-300 kg

Seltsingulisus: üksikisend
Staatus: ohustatud

Tiiger on kaslaste sugukonna suurim esindaja ning tema mustade vöötidega ja valgete laikudega oranž kasukas on korrapealt äratuntav. Tema mõõtmed, karvkatte värvus ja muster varieeruvad erinevate alamliikide piires. Kuigi ühtekokku on eristatud 8 alamliiki, on neist 3 1950ndatest alates hävinud ja allesjäänud 5 ohustatud. Tiigri geograafiline areaal ulatus omal ajal koguni Türgi idaosani, kuid praegusel ajal on ta taandunud Lõuna- ja Ida-Aasias asuvatesse “taskutesse”. Tiigri elupaik varieerub laiades piirides, alates Kagu-Aasia troopilistest metsadest kuni Siberi okasmetsadeni, kuid põhiliseks nõudeks sellele on tihe taimkate, ligipääs veele ning piisavas koguses suurekasvulisi jahiloomi. Pidades jahti enamasti öösiti, murrab tiiger peamiselt hirvi ja metssigu, mõnedes piirkondades ka kariloomi. Ta ei ütle ära ka väiksematest loomadest – ahvidest, lindudest, roomajatest ja kaladest – ja toitub küllalt meelsasti raibetest. Tiigrid võivad rünnata isegi ninasarviku- ja elevandipoegi. Ühekorraga on nad võimelised ära sööma kuni 40 kg liha ning suurema saaklooma juurde võivad nad 3-6 päeva jooksul tagasi pöörduda.
Tiigrid elavad enamasti üksikult, kuid pole seepärast antisotsiaalsed – aeg-ajalt võib mõnd isaslooma näha koos emase ja poegadega puhkamas või toitumas ja tiigrid võivad ka rännata gruppidena.
TIIGRI SENI SÄILINUD ALAMLIIGID
5 allesjäänud tiigri alamliiki erinevad üksteisest märkimisväärselt. Üldiselt on lõunapoolsema levikuga loomad väiksemad ja intensiivsema värvusega kui nende suuremad ja kahvatumad põhjamaised sugulased. Külmas kliimas elavatel tiigritel on aga tihedam karvkate.

SUMATRA TIIGER
Sumatra tiiger Panthera tigris sumatrae on tiigri alalmliikide hulgas kõige väiksem ja kõige tumedam. Tänapäeval on neid alles umbes 600 isendit.

SIBERI TIIGER
Siberi tiiger Panthera tigri altaica on suurim alamliik, värvuse poolest kõige heledam ja kõige pikema sabaga. Neid on säilinud ainult 150-200 isendit.

TIIGRI KAITSE
Salaküttimine, elupaikade hävimine ja üleküttimisest tingitud saakloomade vähesus on peamiseks ohuks kõigile tiigritele, kes on säilinud vaid hõredate populatsioonidena Venemaa idaosas, Hiinas, Sumatral ning aladel Vietnamist Indiani. Kuigi tiiger on enamikus piirkondades kaitstud, kütitakse neid illegaalselt tänaseni – peamiselt naha pärast ning Hiina rahvameditsiinis. Mitmete projektide raames – näiteks Nepaalis asub Chitwani Rahvuspark – viiakse läbi tiigripopulatsioonide seiret ning püütakse kindlaks teha, millised looduskaitselised meetmes oleksid vajalikud. Tööle on rakendatud salaküttide vastased grupid. (Püütakse ka koolitada rahvameditsiini kasutajaid.)

JAGUARUNDI

LEVILA: USA lõunaosast Lõuna-Ameerikani

PIKKUS: 55-77 cm

SABA: 33-60 cm

KAAL: 4,5-9 kg

Seltsingulisus: üksikisend
Staatus: haruldane

Jaguarundil, kes oma teravneva koonu, pika keha ja lühikesevõitu jalgadega on üldistes proportsioonides pigem kärplane kui kaslane, on mitmeid mustrita värvusvorme, alates mustast (enamasti metsas) kuni heleda hallikaspruuni või punaseni (kuivades põõsastikes). Tema elupaigad varieeruvad poolkõrbelistest põõsastikest vihmametsade ja soodeni. See päevase eluviisiga kass kütib enamasti maapinnal ning ta peamiseks jahisaagiks on linnud, närilised, küülikud, roomajad ja selgrootud.

PUUMA

LEVILA: Põhja-Ameerika lääne-ja lõunaosa, Kesk-Ameerika, Lõuna-Ameerika

PIKKUS: 1,1-2 m

SABA: 66-78 cm

KAAL: 67-105 kg

Seltsingulisus: üksikisend
Staatus: haruldane

Mõnestki “suurest” kaslasest kogukam puuma – keda kutsutakse ka pantriks, kuuguariks või mägilõviks – on tõenäoliselt rohkem suguluses väiksemate kaslastega. Suurem osa ta karvkattest on ühtlaselt tuhmkollane. Ta toob kuuldavale paljusid erinevaid häälitsusi, sigimisperioodil muuhulgas inimhäält meenutavaid karjatusi, aga möirata ta ei suuda.
Üllatavalt kohanemisvõimelisena elab puuma elupaikades, mis varieeruvad troopilistest vihmametsadest, kõrgmäestikest ja okasmetsadest kõrbeteni.  Väikeimetajad, nagu näiteks hiired, rotid , küülikud ja jänesed moodustavad paljudes piirkondades ta peamise toiduallika, vahetevahel langeb ta saagiks ka juhuslikke lambaid, mullikaid, põhjapõtru ja muid kariloomi; korjusest toitub puuma haruharva.
Poegimishooaeg on veebruarist septembrini. Pärast keskmiselt 92-päevast tiinust sünnib kaljulõhes või põõsastikus paiknevas urus 2-3 tähnilist poega (1-6). Tahket toitu hakkavad nad sööma 6- kuni 7-nädalaselt.

PANTRIK

LEVILA: Aasia lõuna- ja idaosa, Kagu-Aasia

PIKKUS: 60-110 cm

SABA: 55-91 cm

KAAL: 16-23 kg

Seltsingulisus: üksikisend
Staatuo: ohualdis

Korrapäratute elliptiliste mustaservaliste “pilvede” järgi kollakaspruunil, hallil või hõbedasel kasukal on se suurte kaslaste väikseim esindaja nii mõnski keeles omale nime saanud. Selle äärmiselt raskesti tabatava liigi kohta on väga vähe infot, kuid oma ronimisoskuste poolest võiks ta võistelda ni mõnegi väiksema kassiga. Peale selle on ta suurepärane hiilija, oskab ojtudest kõrvale hoida ja puhkab peamiselt puude otsas. Saakloomade hulka kuuluvad päridklased, gibonid ja linnud ning maapinnal ka okassead, põrsad ja hirvevasikad.

LEOPARD

LEVILA: Aasia lääne-, kesk-, lõuna-, ida- ja kaguosa, Aafrika

PIKKUS: 0,9-1,9 m

SABA: 60-110 cm

KAAL: 37-90 kg

Seltsinuglisus: üksikisend
Staatus: haruldane

Vähestel metsikutest kaslastest on niivõrd mitmekesine välimus või saagieelistus kui leopardil, kel on ka kõige laiem geograafiline asuala. Tema mitmekesine toidulaud sisaldab väikesi olevusi, nagu näiteks sõnnikumardikad ning suuri imetajaid, kes ületavad  tema enda kaalu mitmekordselt, nagu näiteks antiloobid. Suur saakloom võib anda kaheks nädalaks piisavalt toitu, kuid selline saak murtakse tavaliselt iga kolme päeva tagant, poegadega ema teeb seda veel kakas korda sagedamini.
Pärast 90-105 päevast tiinusperioodi sünnib tavaliselt 2 poega, keda hooldab emasloom. Kolmekuuselt nad võõrutatakse, kuid nad jäävad ema juurde veel vähemalt aastaks või isegi kauemaks ning sama pesakonna õed-vennad võivad veelgi pikemat aega koos püsida.
Kohanedes kiiresti võivad leopardid jahti pidada suurtest linnadest kõigest paari kilomeetri kaugusel. Vaatamata hulgaliselt ettetulevatele ohtudele on nad hästi toime tulnud.

PEIDUKOHT PUU OTSAS
Leopard on osav ronija ning ta kasutab oma tohutu jõudu, et hiivata oma saak üles puu otsa, kas koheseks või hilisemaks tarvitamiseks. Puuokste vahel võib ta segamatult süüa ning liha on raipesööjatest hüäänide ja šaakalite eest varjatud.

MUST PANTER
Leopardidel, nagu mitmetel kaslastel ja teistel loomade liikidel, esineb melanism. Selle geneetilise muudatuse (mutatsiooni) tulemusel sisaldab nii nahk kui ka karvkate suurtes kogustes musta pigmenti – melaniini. Kõige sagedasemat niisketes tihedates metsades elutsevat melanootilist leopardi, keda tuntakse ka “musta pantri” nime all, peeti kunagi eraldi liigiks. Kõrbetes elutsevad leopardid on kahvatukollased, rohumaadel elavad eredamad kollased.

IRBIS ehk LUMELEOPARD

LEVILA: Aasia kesk-, lõuna- ja idaosa

PIKKUS: 1-1,3 m

SABA: 80-100 cm

KAAL: 25-75 kg

Seltsingulisus: üksikisend
Staatus: ohualdis

See villataolise karvkattega suurt kasvu kaslane, kes saakloomade laia valiku poolest sarnaneb leopardiga eelistab elupaigana mägisteppides esinevaid kaljurüngastikke ja kiviseid seljandikke ning kuni 5000 meetri kõrgusele ulatuvaid kaljuseid põõsastikke ja hõredat okasmetsa. Ta on võimeline küttima jakke ja eesleid, kuid põhilise osa ta saagist moodustavad väiksemad loomad.

JAAGUAR

LEVILA: Kesk-Ameerikast kuni Lõuna-Ameerika põhjaosani

PIKKUS: 1,1-1,9 m

SABA: 45-75 cm

KAAL: 36-160 kg

Seltsingulisus: üksikisend
Staatus: haruldane

Jaaguar, kes on Uue Maailma ainuke “suur kass”, meenutab leopardi, kuid ta mustrit moodustavatel rosettidel on keskel tumedad täpid. Ta on masajam ja tugevam, tal on suurem ja laiem pea ning lihaselised jäsemed. Ta eelistab vesiseid elupaiku, näiteks püsivalt liigniiskeid soid ja sesoonse üleujutusega metsi, kus kütib peamiselt keskmise suurusega imetajaid nagu hirved, pekaarid ja taapirid. Vaatamata seadusega kehtestatud kaitsemeetmetele ning karusnaha pärast peetava jahi piiramisele kujutab elupaikade hävitamine ja jaht talle kasvavat ohtu.

GEPARD

LEVILA: Aafrika, Aasia lääneosa

PIKKUS: 1,1-1,5 m

SABA: 60-80 cm

KAAL: 21-72 kg

Seltsingulisus: üksikisend/paar
Staatus: ohualdis

Gepard, kes on tuntud maailma kiirema maismaal elava loomana, on suuteline 10-20 sekundi vältel sööstma kiirusega üle 100 km/h, ent seejärel hakkab ta organism üle kuumenema. Kui saakloom suudab edumaad hoida kauem, siis õnnestub tal tavaliselt põgeneda. Gepard toitub keskmise suurusega kabjalistest ning ka väiksematest loomadest, näiteks jänestest. Ta on seltsivam kui ükski teine suurtest kaslastest, välja arvatud lõvi.
Pojad lahkuvad ema juurest 13-20 kuu vanuselt, kuid võivad veel mitmeks kuuks kokku jääda, kusjuures sama pesakonna noored isasloomad võivad koos püsida aastaid.

GEPARDI KAITSE
Selleks, et jälgida metsloomade ohjamise mõju ja kariloomade kaitsemeetmeid, püüti Namiibias mõned gepardid, kellele paigaldati raadiosaatjatega varustatud kaelarihmad. Loomade liikumist hakati jälgima vahetult pärast nende vabastamist.

LÕVI

LEVILA: Aafrika, Aasia lõunaosa (Giri mets)

PIKKUS: 1,7-2,5 m

SABA: 0,9-1,1 m

KAAL: 150-250 kg

Seltsingulisus: rühm
Staatus: ohualdis

Kaslaste hulgas ainulaadselt moodustavad lõvid pikaajalisi lähedalt seotud ühiselulisi gruppe. Neid praide arvestatakse emaliini järgi ning sinna kuulub veel keskmiselt 4-6 suguluses olevat täiskasvanut looma koos poegadega. Emasloomad poegivad tavaliselt ühel ajal ning imetavad ka üksteise järeltulijaid. Iga praid hõivab endale jahimaa ning suurte saakloomade  (näiteks sebrade) püüdmisel tegutsevad praidiliikmed koos. Lõvid otsivad toitu ka üksinda, püüdes pisinärilisi, jäneseid ja roomajaid. Täiskasvanud isased elavad üksinda või moodustavad rühma, kuhu kuulub 2-3 võõrast või 4-5 suguluses olevat (enamasti ühest ja samast praidist pärit) isaslooma. Iga taoline liit hõivab suure ala, mida ta kaitseb teiste isasloomade rühmade eest.